Ayahuasca antoloogia

Taju muutva taimejoogi ayahuasca kasutamise traditsioonid ja kogemused on rikkalikud nagu Amazonase vihmametsad, kust pärinevad need väekad taimed, millest seda jooki tehakse. Väetaimede abil võib inimene kogeda enamat, kui ta kujutleda suudab, aga vaimuilmas oma tee leidmine on omaette kunst ja teadus. Palju näinud looduse- ja kultuuriuurijad, meele- ja maailmarändurid, kunstnikud, kirjanikud ja praktikud jagavad selles raamatus nende taimede abiga saadud kogemusi. Selles raamatus leidub vihmametsa põliselanike värviküllast mütoloogiat ja kosmoloogiat, ayahuasca ja kristluse kohtumisest sündinud vaimsete praktikate kajastusi ning taimede abil nähtud vaimumaailmade peegeldusi kirjanduses ja kunstis.

Vihmametsadesse ja ayahuasca maailmadesse pole vaja uisapäisa seiklema minna. Turvaliseks ja tulemuslikuks rännakuks kaugetele maadele ja iseendasse on vaja austust ja heasoovlikkust seal kohatava suhtes, teadlikkust oma võimetest ja vajadustest, mõistlikku ettevaatust ja enne meid neil radadel rännanute kogemustest kogutud tarkust. Seda tarkust on selles toekas raamatus hea hulk.

Mul on suur rõõm näha, et koos teadvust muutvate taimedega levivad üle maailma ka teadmised nende taimede kasutamise võimalustest ja tulemustest. Sellesse raamatusse on koondatud hulga ayahuasca-uuringute alustekste selle ala tõelistelt asjatundjatelt ja see pakub head vaimutoitu neile, keda huvitab antropoloogia, etnobotaanika, folkloor, religiooniuuringud, spirituaalsus, loodusravi ja psühholoogia, samuti neile, kes tunnevad huvi psüühikat mõjutavate loodusravimite ja muutunud teadvusseisundite vastu.

Helle Kaasik
Tartu Ülikooli doktorant
MTÜ Psühhedeeliateadus juhatuse liige

Luis E. Luna
Steven F. White

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Meie sõnad on nagu inimesed ja vahel on nad isegi midagi veel enamat, aga mitte kunagi pelgalt ühe tähenduse kandjad.

Katkend raamatust

Visioonid

Ino Moxo ütleb, et sõnad sünnivad, kasvavad ja paljunevad, ent mitte hispaania keeles.

„Tõde ei ole tõde, vaid meie tõde,“ hüüatab maestro Ino Moxo resoluutse ja tumeda häälega. „See on oni xuma tõde, chullachaki tõde, Ximu needus!“ Näen teda esimest korda vihasena. Ta hingab tugevasti, vaadates öhe voolava Mishawa suunas. Ta lisab häält tasandades: „Ximu pühendas end sellele, et mulle kõiki meie tõdesid õpetada.“

Ning jätkab siis tumedalt: „Ma ei saa väita, et kohanesin amavakade eluoluga väga kergesti. Ma valetaks, kui ütleks, et kohanesin. Kuigi samas oli mul tunne, et ma olen alati siin elanud, nendega koos varahommikuti tõusnud, jahil käinud, öösel kala püüdnud, paastunud, sõdinud, armastanud, kanuude ja lõkketule jaoks puid langetanud, koos naistega kilpkonni püüdmas ja cupiso mune otsimas käinud, hääletult sõudma õppinud, nooli ja mürki ette valmistanud, puhkpüsse ja vibusid poleerinud ja õhku liigutamata nooli puhunud. Ning eelkõige alati maestro Ximu läheduses olnud, kõikjal temaga koos käinud, tema paastumisi ning vaimudega suhtlemiseks esile kutsutud joobumisi kogenud, temaga teadmisi vahetanud, tema icaro’id häälinud, nagu oleks ma tema kolmas huul, ning teda pidevalt kuulanud. Ta õpetas mulle kõike, mida teada on võimalik, mida inimeste, loomade ja kõigi asjade heaolu tagamiseks teada on vaja.

Mu esmane õpinguperiood Ximu juures kestis, kuni ma sain viisteist, seejärel jätkusid mu õpingud ja praktika teiste kaugelt tulnud pealike juures. Kuid siis, üsna pea pärast minu oma järglaseks nimetamist, mu suur õpetaja suri. Kui ta tundis surma lähenemist, pani ta selga rituaalse cushma. Surma minemiseks valis ta oma kollase tuunika. Ta jättis minuga jumalaga, ei öelnud kellelegi teisele midagi ja läks metsa. Ximu keha kadus nagu suits.“

Saabusime Ino Moxo kodukülla nelja päeva eest. On peaaegu lõuna. Mitu musta sisalikku peesitavad meie ees päikese käes Mishawa klibustel kallastel. Jõgi on parajasti heitlusest võitjana väljumas – ta tirib endaga kaasa ühe renaco-puu jäänused ja veab need allavoolu suure ja püha Urubamba suunas.

„Ma avaldan sulle mõned, ainult mõned asjad,“ ütleb Ino Moxo aeglaselt vee alla vajuvat, taas pinnale tõusvat, rulluvat, vee võimuses rabelevat

Röövitud poisi lapsepõlv möödus kui üks pikk pühitsus, nõiajookide ja raevukate mälestuste valjuhäälne tseremoonia, mille käigus puud jälgides. „Maestro Ximu tõi mind mu tõelise rahva jatema teadmiste juurde tagasi. Ta õpetas mulle, et ime peitub silmades, kätes, mis puudutavad ja otsivad, mitte selles, mida nähakse ja mida puudutatakse.“

Toimus tema taassünd. Ta sirutas välja oma käed ja uus elu sadas vihmana ta peale. „Ino Moxo,“ sosistasid vihmas pekslevad puude oksad. „Ino Moxo,“ nagu juurtest ja pimedusest valmistatud talisman. Ino Moxo: Must Panter.