Keset elu

Hiljemalt keskeas kerkivad üles mitmed küsimused, millele inimene pole seni tahtnud või osanud vastata. Mõned mõtlevad elu keskpaigale omastele asjadele juba kolmekümneselt, teised hiljem.

Kuhu olen oma eluga jõudnud?
Kui rahul ma olen?
Mida ma vajan ja miks?
Kuidas mõjutab mind mu minevik?
Milliseid vigu olen teinud?
Mis on saanud minu unistustest ja mis on veel ees?

Endaga dialoogi astumine, järjest parem endast arusaamine ning oma tõe otsimine aitavad teadlikult nii elu keskpaika jõuda kui ka sellest terve nahaga läbi navigeerida. Autasuks on kergem ja parem elu.

Peep Vain kirjeldab oma teises raamatus „Keset elu“ peamisi elu keskpaigaga seotud väljakutseid ja lahendusi. Lisaks neile jutustab ta mitmeid isiklikke lugusid. Kõik see kokku võimaldab lugejal keskenduda omaenda elule ja märgata lootusrikkalt võimalusi, kuidas kogeda üha suuremat rahuolu ja rõõmu.

Peep Vain

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Selleks et olla harmoonias, tuleb tasakaalustada muude asjade seas andmine ja saamine. Energia peab liikuma.

11 mõtet

11 mõtlemapanevat mõtet raamatust:

Töö täidab ära kogu aja, mis on selleks eraldatud. Kui teha asju kiiresti ja palju ette võtta, siis jõuab sama ajaga ära teha hämmastavalt palju rohkem.
Elu on täis vinkse ja vonkse. Kõik ei lähe nii, nagu me soovime või planeerime. See aga ei tähenda, et ei või soovida, tahta või taotleda – vastupidi.
Seikluste juures on veel üks oluline komponent: julgus. Julgus pole hirmu puudumine, vaid tegutsemine hirmu kiuste.
Elu ajalikkuse teravam tajumine sunnib inimest paremaid valikuid tegema. See taipamine toimib seda tugevamini, mida vähem näib aega olevat. Kui aga tundub, et aega on liiga vähe, võib see tekitada hoopis lootusetuse- ja allaandmistunde.
Lapse täiskasvanuks saades tuleb lõigata läbi mingi vaimne nähtamatu nabanöör, et noor inimene saaks hakata ise oma elu elama. Selle nabanööri läbilõikamine on vanema, mitte lapse ülesanne.
Vaatamata vanusega kaasnevale keha kulumisele ja lagunemisele tasub püüelda järjest tervema, tugevama ja paindlikuma keha poole. Selle nimel tuleb üha teadlikumalt, süsteemsemalt ja otsustavamalt tegutseda.
Inimest koheldakse täpselt nii halvasti, kui halvasti ta laseb ennast kohelda. Meid koheldakse vastavalt meie standarditele.
Terviklikkus on see, kui ollakse üks ja ühenduses enda, teiste, elus ja eluta loodusega, kogu universumiga, avardades teadvust ja maailmataju.
Kui ajame taga vajadusi, mis on juba piisavalt hästi rahuldatud, siis rahulolu ehk täidetustunne ei kasva. Tulemuseks võib olla hoopis suurenev tühjusetunne.
Täiskasvanut eristab lapsest võime tulevikusündmusi ette näha ja planeerida. Me suudame valikuid teha, tähelepanu koondada, sihipäraselt tegutseda ja luua enda eelistustele vastavat, senisest paremat reaalsust.
Iseendaks saamine hõlmab enda järjest paremat tundmaõppimist, oma varju vastuvõtmist ja taltsutamist ning valgust kiirgavate külgede võimendamist, inimlike võimete ja võimekuse väljaarendamist.