Tema pühaduse XIV dalai-laama illustreeritud elulugu

Rikkalikult illustreeritud elulugu koos ajaloo- ja pärandikogumiga annab üksikasjaliku ülevaate dalai-laama elust ning Tiibeti saagast. Lähedaste meenutuste ning 400 ainulaadse foto ja dokumendi abil jutustab autor, kuidas paguluses loodi olematusest oma riik ning kuidas Tema Pühadus on järelejätmatult oma rahvast ühendanud. See on põhjalik ja mitmekülgne lähiportree ikoonilisest juhist, tema pärandist, eesmärkidest ja loovast nägemusest, mis on võitnud kogu maailma inimeste tähelepanu ja südame.

Jane Moore on spetsialiseerunud Tiibeti visuaalmaterjalide kogumisele. Tema asutatud fotoraamatukogu Tibet Images on maailma kuulsaim Tiibeti rahvale pühendunud kommertsarhiiv. Jane Moore töötas aastaid Londoni ajakirja Sunday Times Magazine fototoimetajana.

Tenzin Geyche Tethong on töötanud üle neljakümne aasta Tema Pühaduse isikliku abina ja olnud tema usaldusväärne kaaslane läbi elu. Nüüd kirjutab ta oma rahva loo.

Tema pühaduse XIV Dalai-Laama illustreeritud elulugu

Tenzin Geyche
Tethong

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Kui lapsele näidati kahtesid palvehelmeid, üks neist ehtne, teine võlts, siis haaras ta otsekohe õige ja riputas selle endale kaela.

Katkend raamatust

TEEKOND LHASASSE Juulis 1939 asus suur karavan Lhasa poole teele „… kaunil suvepäeval, kui taevas ujuvad valged pilved moodustasid mitmesuguseid heaendelisi kujutisi, millest vahetevahel langes vihmasabin“, nagu otsimismeeskonna liige Sonam Wandu meenutas. Astroloogid olid lahkumispäeva juba varem kindlaks määranud. Poisi ülikuteks tõstetud vanematel lubati lapse lohutuseks koos temaga reisida. Poisikese kaaskond koosnes vanematest, onust ja kahest vanemast vennast Gyalo Thondupist ja Lobsang Samtenist. Teel liitusid karavaniga tiibetlastest kaupmehed ning Meka poole rändavad moslemitest palverändurid. Aeg-ajalt tuli peatuda Tiibeti ja Mongoolia nomaadide palvel, kes palusid õnnistust. Maastik oli pahatihti karm, mis raskendas kõikide, eriti loomade liikumist. Üks peatuspaik kandis kõnekat nime Ei Rohtu Ega Vett. Nagu Tema Pühadus oma autobiograafias kirjutas, ei jäänud talle retkest kuigi palju meelde, ta meenutas ainult „suurt imestust“, mida temas äratasid metsjakkide ja metseeslite karjad tasandikel ning väikesed hirved. Kaks venda, Lobsang Samten ja Lhamo Dondrup, nääklesid sageli ja rüselesid, nii et palankiin kippus kaarduma ning ema pidi korra jalule seadma. Puhuti tulid poisile pisarad silma.

Teekonnal tuli ületada mitu jõge. Sonam Wangdu kirjutas, et dalai laamale meeldis sõit traditsioonilises paadis, mille vitstest punutud raamistikku kattis jakinahk. Sageli kandis mõni meeskonnaliige teda õlgadel üle keeriselise vee ja mööda karmi maastikku. Rändurid tundsid suurt kergendust, jõudnud Ü-Tsangi provintsi piirile, sest just selles piirkonnas asus Lhasa. Otsimismeeskond oli saabunud Tiibeti valdustesse, mis võimaldas Lhasa valitsusel ametlikult teada anda, et reinkarnatsioon on leitud. Sel puhul korraldati keerukas õnnistamistseremoonia. Seejärel paigutati noor dalai-laama kollasesse telki. Et kõik heaendeliselt laabuks, paluti ränduritel katkestada teekond Nagchus, kus uut inkarnatsiooni ootas tervitustseremoonia. Sinna kogunenud rõõmsad inimesed hõiskasid: „Tiibetis särab nüüd uus päike!