Vaba ja metsik

Vaba ja metsik on minu olemus. Minu arvates on see viis, kuidas armuda elusse. Kuidas siis? Julgedes lasta end rõõmul juhtida ja elades oma reeglite järgi.

Looduslähedaselt tänapäevases linnas. Oma mullis. Mullis, kus on töö, mille olen endale ise loonud, naturaalne kodu ja väike laps, kellega mul on võimalik rohkelt aega veeta. Selles mullis on ka küsimise, kahtluse alla seadmise ja otsustamise kindlust, teistmoodi valikute tegemist ja julgust erineda. Vähe plasti, ravimeid, meiki, kiirmoodi ja peavoolumeediat, hoopis siirad suhted, lähedus ja ehe, kaamosekindel rõõm – pudi-padi ma ei osta, uudiseid ei tea ja ilmast räägin harva.

Sellest raamatust leiad 100 siirast ja ehedat isiklikku miniatuuri taipamistest ja kogemustest, kuidas armuda elusse. Ülepeakaela.

Merit Raju

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Elustiiliettevõtlus on selline ettevõtlus, kus kasum ei ole esimene eesmärk.

Katkend raamatust

Küpsuse kiituseks

Võib-olla on küpsus kaotanud tähendust ja seeläbi ka väärtust. Maailmas, kus looduse annid ei valmi mitte ainult suvel ja sügisel, vaid aasta läbi. Äris, kus viljad nopitakse pooltoorelt, et nad küpseksid kunstlikult või transporditeel. Ühiskonnas, kus noorust ja välist sära hinnatakse kõrgemalt kui elutarkust ja tagasihoidlikkust.

Kui ma pidin abituriendina 17aastaselt otsustama, milline eriala valida, polnud ma selleks kindlasti küps. Kui hääletasin 19selt sõbrannaga Euroopas ringi, polnud ma tegelikult küps. Kui pidin vanematekodust 21selt Saksamaale magistrantuuri minekuks välja kolima, ei olnud ma selleks päris küps. Ja kui ma sain lapse, kuigi olin juba 35, tundsin, et ma pole ka selleks küps. Rääkimata koondamiste momentidel ettevõtluse peale mõtlemisest.

Võib-olla toimubki oma eluhetkede väljakutseteks küpsemine õppides, katsetades, vigu tehes, end kõrvalt vaadates ja kaasteelistelt teri noppides – raamatute, vanemate ja teiste tarkusi silmas pidades.

See küpsus, mille nõnda olen saavutanud, maitseb nagu päikeseküpsed suveviljad, mitte nagu kunstvalgusega kasvuhoonekraam. Sellel on minu jaoks väärtus ja maitse ja mälestused – see on ise kasvatatud, kastetud ja nopitud, sellelt on ise parasiite nokitud ning mõnedki põuad ja üleujutused kaasa elatud.

Mõnel tuleb see ehk kergemini, teistel tuleb käia pikem ja käänulisem tee.

Iga teelolek on aga väärt ka vaadete nautimist.