Babüloni rikkaim mees

Katkend raamatust

Bansir, Babüloni vankersepp, oli läbinisti heitunud. Oma krunti ümbritseval madalal müüril istudes silmitses ta kurvalt oma lihtsat kodu ja lahtist töökoda, kus seisis poolvalmis vanker.

Aeg-ajalt ilmus avatud uksele tema naine. Tema põgusad pilguheidud mehe suunas meenutasid tollele, et toidukott oli peaaegu tühi ja ta peaks töötama vankri lõpetamise kallal, haamerdades ja tahudes, poleerides ja värvides, pingutades nahka üle rattapöidade ja valmistades vankrit ette üleandmiseks, et oma jõukalt kliendilt selle eest tasu saada.

Siiski istus tema kogukas, muskliline keha tuimalt müüril. Tema aeglane taip maadles kannatlikult probleemiga, millele ta ei suutnud vastust leida. Kuum troopiline päike, sellele Eufrati orule nii iseloomulik, lõõskas halastamatult tema peale alla. Mehe kulmude kohale tekkisid higipärlid ja nirisesid märkamatult allapoole, suubudes ta rinna karvasesse džunglisse.

Mehe kodu taga kõrgusid võimsad astangutega müürid, mis ümbritsesid kuninga paleed. Naabruses lõhestas sinitaevast Beli templi värviline torn. Selle suursugususe kõrval paistis tema lihtne kodu ja paljud teised majad märksa vähem kenad ja hoolitsetud. See oli Babülon – segu hiilgusest ja armetusest, silmipimestavast rikkusest ja äärmisest viletsusest, mis olid linna kaitsvate müüride vahele ilma mingi plaani või süsteemita kokku pressitud.

Tema taga, oleks ta vaid vaevunud pöörduma ja vaatama, tunglesid ja rüselesid rikaste lärmakad vankrid mööda nii sandaalidesse kängitsetud kaupmeestest kui ka paljasjalgsetest kerjustest. Kuid isegi rikkad olid sunnitud rentslisse keerama, et anda teed pikkadele orjadest veekandjate ridadele, kes olid kuninga teenistuses, kandes igaüks rasket kitsenahkset veelähkrit, mis valati tühjaks rippuvatesse aedadesse.

Bansir oli omaenese probleemidesse liialt süvenenud, et sagiva linna segast mürglit kuulda või sest hoolida. See oli ootamatu tinin tuttavliku lüüra keeltel, mis ta mõtisklustest äratas. Ta pöördus ja vaatas oma parima sõbra tundlikku, naeratavasse näkku – seal seisis Kobbi, linna muusik.

“Õnnistagu jumalad sind suure heldusega, mu hea sõber,” alustas Kobbi oma keerukat tervitust. “Siiski paistab, et nad on juba olnud nii suuremeelsed, et sul polegi vaja töötada. Ma rõõmutsen koos sinuga sinu heas õnnes. Enamgi, ma isegi jagaksin seda sinuga. Palun sind, et sa tõmbaksid oma kukrust – mis peab müntidest lausa pakatama, sest muidu oleks sul tegemist oma töökojas – mitte rohkem kui vaid kaks tagasihoidlikku seeklit ning laenaksid need mulle kuni tänaõhtune ülikute pidusöök läbi saab. Sa ei jõua neist puudust tunda, kui need juba tagasi jõuavad.”