Kati, Carl ja isevärki farm

Katkend raamatust

Isa, ema ja minu plaanid

„Maale? Missugusele maale — kas Hispaaniasse, Egiptusesse või kusagile mujale?” küsisin isalt. Muidugi tean ma veel paljusid maailma maid, aga enamjagu meie klassi lastest on oma vanematega käinud puhkamas ikka kas Hispaanias või Egiptuses. Ega mul poleks midagi selle vastu, et üllatan esimesel septembril oma klassikaaslasi lõunamaa päevituse ja mõne klaaskaanega karbis pesitseva põrnikaga!

Isa muigas: „Küllap me kunagi läheme välismaalegi, aga seekord teeme väikese puhkuse siinsamas Eestimaal, vanatädi Õie talus. Ära tee midagi haput nägu! Sa mõtle: värske õhk, soe vast lüpstud piim, lihtne, aga maitsev talutoit, linnud-loomad…” „Mammutid ja mõõkhambulised tiigrid! Kiviaeg…” jätkasin tusaselt isa loetelu. „Egiptusest saaks vähemalt

mõne skarabeuse koju tuua, aga selle sooja maapiima sees ukerdavad kindlasti ainult sitasitikad!” Isa silmad hakkasid pahaselt välkuma: „Kui sa arvad, et skarabeus on sitasitikast millegi poolest parem, siis võta teatavaks, et oled eksiteel. Muide, vanad eestlased ütlesid, et kes aitab selili kukkunud sitasitika jalule, see saab üheksa pattu andeks. Seda esiteks. Ja teiseks on vanatädi Õie puhtust armastav inimene, kelle lüpstud piimas pole eluilmaski mingeid võõrkehasid olnud. Võib-olla sa ei mäleta teda, sest viimati käisime kogu perega Kaasiku talus siis, kui sa olid alles titevankris, aga maapiimast oskasid sa küll juba siis lugu pidada.”

Nojah, eks ma ju tean väga hästi, et isa ärritub alati, kui mõne looma kohta halvasti öeldakse: tema meelest on kõik karvased ja sulelised ja kiletiivalised ühtmoodi armsad ja tublid, isegi rästikud on tema arust huvitavad roomajad ja kärnkonni ei jõua ta ära imetleda! Meie emaga oleme sellega juba harjunud, aga neid, kes isa vähem tunnevad, on paps vahel küll osanud endast välja viia. Näiteks ema kunagise klassiõe Krista, kelle uues Lasnamäe kodus me kogu perega soolaleivapeol käisime: seal vudis äkki üle uhkelt kaetud ja kaunistatud söögilaua kutsumata külaline — pikkade vuntsidega putukas, kes vist ise ka tundis, et ta seltskonda ei sobi, sest puges jahmunult kalavaagna varju peitu. Tädi Krista avas ehmunult suu, tema mees, onu Aare, pööras pilgu mõtlikult lakke ja minu ema tegi näo, nagu poleks ta putukat märganud. Aga isa oli kiire tegutsema: ta tõmbas hallikaspruuni pikakoivalise vaagna varjust välja ja vaatles seda kahe peo vahel hoides nagu mingit kalliskivi. „No näe, Babüloonia saadik jõudis ka pärale!” ütles ta rõõmsalt.