Kõik on p*rses

Katkend raamatust

Kuidas saan Teid aidata?

Kui töötaksin Starbucksis, siis kirjutaksin klientide nimede asemel kohvitopsile nii:

Ühel päeval sured nii sina kui ka kõik sulle kallid inimesed. Peale mõttetult vähese aja ja väikese hulga inimeste ei mõjuta sinu sõnad ega teod suurt midagi. See on elu Ebamugav Tõde. Kõik, mida sa mõtled või teed, on oma sügavaimalt olemuselt sellele Ebamugavale Tõele otsa vaatamise vältimine. Me oleme suvaline tähetolm, mis tõukleb ja tungleb ühel pisikesel sinisel tolmukübemel. Meie olulisus on mõttekujutelm. Meie eesmärk – väljamõeldis. Me oleme tühised.

Naudi oma kuradi kohvi.

Ma peaksin seda kirjutama muidugi väga väikeste tähtedega. Ja kirjutamine võtaks tükk aega, seega veniks hommikuse tipptunni ajal järjekord letist tänavale. Poleks just kõrgtasemel teenindus. Ilmselt on ka see üks põhjustest, miks keegi mind tööle ei võta.

Tegelikult ka – kuidas saab öelda kellelegi heas usus «head päeva», teades, et kõik nende mõtted ja teotahe tuleneb lõpmatust vajadusest vältida inimeseks olemise olemuslikku mõttetust?

Sest aegruumi igaveses laotuses ei hooli universum sellest, kas su ema puusaoperatsioon läheb hästi, kas su lapsed lähevad ülikooli, või kas ülemus arvab, et su viimane Exceli-tabel oli sitaks hästi tehtud. Seda ei koti, kas valimised võidavad sotsiaaldemokraadid või rahvuskonservatiivid. Seda ei koti, kui mõni kuulsus jääb (jälle) lennujaama peldikus kokaiini tegemisega vahele, samal ajal palavikuliselt pihku lüües. Seda ei huvita, kui metsad põlevad või jää sulab või veed tõusevad või õhk kuumusest keeb või kui mõni kõrgemasse arenguetappi jõudnud tulnukarass meid ära aurustab.

Sind huvitab.

Sind huvitab, ja seetõttu üritad sa ennast meeleheitlikult veenda, et kui see juba sind huvitab, siis peab selle kõige taga olema ka mingi suur kosmiline tähendus.

Sind huvitab, sest sügaval sisimas on sul seda iseenda tähtsaks pidamist vaja, et vältida Ebamugavat Tõde, et vältida oma eksistentsi seletamatust, et vältida omaenda materiaalse tühisuse all lömastumist. Ja siis sa – nagu mina ja teisedki – projitseerid seda kujutletud tähtsust ka ümbritsevale maailmale, sest see annab sulle lootust.

Kas selleks vestluseks on veel liiga vara? Näe, joo veel üks kohv. Tegin sulle piimavahu sisse isegi lustaka naerunäo. Kas pole nunnu? Muidugi pane see Instasse!