Minu sõber Natalia

Katkend raamatust

Natalial – kelle nime ma vabastan nüüd jutumärkidest, nagu vabastaksin relva kaitseriivist – oli probleem, mis tema igapäevast elu tugevalt häiris. Ehk ei oleks see teda nii väga seganud ega ülepea selliste mõõtmeteni kasvanud, kui teda oleks ümbritsenud tavapärane turvavõrk, näiteks perekond või lähedased sõbrad, sellised, kellele usaldatakse nii rõõmud kui ka mured, nii et esimesed kasvades paugatavad nagu kevadine jää, samal ajal kui teised hajuvad ebemeteks, mille rääkimine minema kannab. Sõnastatud kurbuse­­seemnised heljuvad sõpruse võluringist välja, kui inimesel on sõpru, vaid selleks, et kusagil maanduda, sest muret ei jää rääkides maailmas vähemaks, see ainult vahetab natukeseks kohta. Aga kui rääkida tõesti väga palju, võib mure püsivalt kuju muuta. Kui mure sõnastatakse diivanil – mille ma vabastan nüüd kursiivist, selle firenzelaste-veneetslaste-renessansiaegse leiutise, nii nagu tõmbaksin voodilt päevateki –, kui kurbusele antakse sõnad selili lamades, usalduse ja avanemise hange kaevatud uru sarnases turvapesas, võib mure muutuda tundmatuks pitsäärisega nostalgiaks. Kui ma seda ei usuks, peaksin ametit vahetama.

Natalia seisis endiselt vaibal. Tal oli kergem rääkida püsti seistes, nii ta ütles, otsekui annaks püstine keha probleemi esmaesitusele rohkem mõjukust. Natalia ajas selja sirgu, pani ülakeha tugilihaste jõuvektorid paika ja tegi väikese lõõgastava tiiru. "Mul on häbi," ütles ta närviliselt naeratades. "Mul on nii häbi, et ma vist minestan varsti!" Aga ta ei tundunud sugugi tasakaalutu. Tundus, nagu valmistuks ta kolmikhüppeks.

Nii hakkas Natalia rääkima, mis teda vaevab. Tema armukesed olid tema kõige mürgisem probleem, samal ajal olid nad tema elu sool, suhkur, martsipan, umami. "Nad on eemal, aga nad on minu peas," ütles Natalia. "Nad on täielikult eemal, isegi kui nad on minuga. Isegi kui nad on minu sees! Mida rohkem ma neid suudlen, seda vähem on nad kohal. Ja siis on nad jälle eemal. Nad astuvad uksest välja, lähevad tööle, koju, abikaasade juurde, koerte juurde, kes kuhu. Minu aju hakkab esile manama mitmesuguseid kompositsioone, kuhu ma neid asetan. Ja ennast nende juurde, mõistagi. Mina olen alati kaasatud, keskel, minusse sisenetakse kõigist võimalikest avaustest ja ma täitun, aga see ei lõpe kunagi ja mu pea hakkab valutama. Ja minu sisse ei mahu ühtegi arukat edumeelset mõtet, sest mu pea on täis neid armukesi. Kes on ära. Minu sisse ei mahu informatsiooni, ma ei õpi midagi, vaid jään iga päevaga rumalamaks, sest armsamad pööravad minu sisemuses kõik pahupidi. Ja varsti lähen ma hulluks. Teen oma tööd nagu masin ja peagi koidab päev, kui mu ülemus seda märkab."