Minu sÔber Natalia

Olen kindel, et elan surmani Ônnelikult, olen veendunud, et mure on mind igaveseks murdnud, usun, et see, mida ma mingil hetkel tunnen, on tÔsi, kuigi tegemist on kÔigest vÀlgatusega ajas ja ainult sellest kirjutamine vÔib muuta selle tÔeks.

Julge romaan noore naise seksuaalsusest, teraapiast, loo jutustamise ja identiteedi jĂ”ust. MĂ€nglev, geniaalne, feministlik ja ĂŒllatavalt naljakas romaan Finlandia kirjandusauhinna vĂ”itjalt.

Natalia hakkab kĂ€ima terapeudi juures, et leida lahendust enda seksielu probleemidele. Juba alguses on selge, et ta ei hakka mĂ€ngima teraapia reeglite jĂ€rgi. IganĂ€dalastel seanssidel julgustab psĂŒhhiaater patsienti rÀÀkima kunstist, filosoofiast, kirjandusest, lapsepĂ”lvemĂ€lestustest ja erootilistest kogemustest, tĂ€nu millele hakkavad aeglaselt langema Nataliat piiravad seesmised tĂ”kked. Talle hakkavad teraapiaseansid meeldima – ehk liigagi palju?

Autor vĂ”tab romaanis ette meie aja eneseabilood ja kĂŒsib, mis jÀÀb varju, kui kĂ”ik viimseni pĂ€evavalgele tuuakse.

1976. aastal Kajaanis sĂŒndinud Laura Lindstedt on tĂ€napĂ€eva PĂ”hjamaade kirjanduses ĂŒks huvitavamaid hÀÀli. Tema esimene, lapsendamist kĂ€sitlev romaan „KÀÀrid” („Sakset”, 2007) sai kiita nii kriitikutelt kui ka lugejatelt ja nimetati Soome olulisima kirjandusauhinna Finlandia nominendiks. Teine romaan „Oneiron” (2015), mis jutustab hetkedest pĂ€rast surma, sai Finlandia kirjandusauhinna laureaadiks. Kolmas romaan „Minu sĂ”ber Natalia” (2019) on naise seksuaalsuse ja vĂ”imu kaval uurimus ning on seni tema menukaim, selle tĂ”lkeĂ”igused on mĂŒĂŒdud juba 12 riiki.

Laura Lindstedt

Autor

Periood

kajastust

Projekti ĂŒlevaade

Monika Kuzmina

Monika Kuzmina

Vastutaja

TÔsi, siis kui raha midagi ei tÀhenda, tÀhendab see kÔike: laudu, mantleid, koeri, kelli, sÔrmuseid, autosid, aadresse, absoluutselt kÔike. 

Katkend raamatust

Natalial – kelle nime ma vabastan nĂŒĂŒd jutumĂ€rkidest, nagu vabastaksin relva kaitseriivist – oli probleem, mis tema igapĂ€evast elu tugevalt hĂ€iris. Ehk ei oleks see teda nii vĂ€ga seganud ega ĂŒlepea selliste mÔÔtmeteni kasvanud, kui teda oleks ĂŒmbritsenud tavapĂ€rane turvavĂ”rk, nĂ€iteks perekond vĂ”i lĂ€hedased sĂ”brad, sellised, kellele usaldatakse nii rÔÔmud kui ka mured, nii et esimesed kasvades paugatavad nagu kevadine jÀÀ, samal ajal kui teised hajuvad ebemeteks, mille rÀÀkimine minema kannab. SĂ”nastatud kurbuse­­seemnised heljuvad sĂ”pruse vĂ”luringist vĂ€lja, kui inimesel on sĂ”pru, vaid selleks, et kusagil maanduda, sest muret ei jÀÀ rÀÀkides maailmas vĂ€hemaks, see ainult vahetab natukeseks kohta. Aga kui rÀÀkida tĂ”esti vĂ€ga palju, vĂ”ib mure pĂŒsivalt kuju muuta. Kui mure sĂ”nastatakse diivanil – mille ma vabastan nĂŒĂŒd kursiivist, selle firenzelaste-veneetslaste-renessansiaegse leiutise, nii nagu tĂ”mbaksin voodilt pĂ€evateki –, kui kurbusele antakse sĂ”nad selili lamades, usalduse ja avanemise hange kaevatud uru sarnases turvapesas, vĂ”ib mure muutuda tundmatuks pitsÀÀrisega nostalgiaks. Kui ma seda ei usuks, peaksin ametit vahetama.

Natalia seisis endiselt vaibal. Tal oli kergem rÀÀkida pĂŒsti seistes, nii ta ĂŒtles, otsekui annaks pĂŒstine keha probleemi esmaesitusele rohkem mĂ”jukust. Natalia ajas selja sirgu, pani ĂŒlakeha tugilihaste jĂ”uvektorid paika ja tegi vĂ€ikese lÔÔgastava tiiru. "Mul on hĂ€bi," ĂŒtles ta nĂ€rviliselt naeratades. "Mul on nii hĂ€bi, et ma vist minestan varsti!" Aga ta ei tundunud sugugi tasakaalutu. Tundus, nagu valmistuks ta kolmikhĂŒppeks.

Nii hakkas Natalia rÀÀkima, mis teda vaevab. Tema armukesed olid tema kĂ”ige mĂŒrgisem probleem, samal ajal olid nad tema elu sool, suhkur, martsipan, umami. "Nad on eemal, aga nad on minu peas," ĂŒtles Natalia. "Nad on tĂ€ielikult eemal, isegi kui nad on minuga. Isegi kui nad on minu sees! Mida rohkem ma neid suudlen, seda vĂ€hem on nad kohal. Ja siis on nad jĂ€lle eemal. Nad astuvad uksest vĂ€lja, lĂ€hevad tööle, koju, abikaasade juurde, koerte juurde, kes kuhu. Minu aju hakkab esile manama mitmesuguseid kompositsioone, kuhu ma neid asetan. Ja ennast nende juurde, mĂ”istagi. Mina olen alati kaasatud, keskel, minusse sisenetakse kĂ”igist vĂ”imalikest avaustest ja ma tĂ€itun, aga see ei lĂ”pe kunagi ja mu pea hakkab valutama. Ja minu sisse ei mahu ĂŒhtegi arukat edumeelset mĂ”tet, sest mu pea on tĂ€is neid armukesi. Kes on Ă€ra. Minu sisse ei mahu informatsiooni, ma ei Ă”pi midagi, vaid jÀÀn iga pĂ€evaga rumalamaks, sest armsamad pööravad minu sisemuses kĂ”ik pahupidi. Ja varsti lĂ€hen ma hulluks. Teen oma tööd nagu masin ja peagi koidab pĂ€ev, kui mu ĂŒlemus seda mĂ€rkab."

Kajastused

KÜSI PAKKUMIST