Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad

Naatan Haamer on hingehoidja, pereterapeut, superviisor, leina- ja kriisinõustaja ning koolitaja ja õppejõud, kes on 30 aastat olnud abivajajatele – väikelastest eakateni – toeks nende elukriisides. Hingehoidlikku tööd alustas ta Viljandi noortevanglas 1990. aastal, 1995. aastast töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis. Alates parvlaeva Estonia katastroofist on Naatan pühendunud ka kriisiabitööle. Laste ja Noorte Kriisiprogrammi liikmena on ta paar aastakümmet kuulunud laste leinatoetuslaagreid korraldavasse meeskonda ning toetanud lapsi ja noori pärast nende valusaid kaotusi nii koolides kui ka lasteaedades.

„Raamat avab kriisi ja leina teemasid üsna omanäolisel moel. Autori ainulaadne lähenemine täiendab värskendavalt kriisipsühholoogia tuntud arusaamu. Lisaks muudab raamatu omalaadseks poeetiline stiil, mis annab keeruliste teemade arutlusele kergust ja selgust. Naatani sõnade tagant kumab läbi mõistja, lohutaja, lootuse ja tähenduse andja, jutuvestja, fotograaf ja luuletaja. “

Maire Riis Laste ja Noorte Kriisiprogrammi juht, traumaterapeut

Raamat sobib teejuhiks neile, kes otsivad kriisis olles julgustust ja väljapääsu, kuid pakub inspiratsiooni ja mõtteainet ka neile, kes on võtnud endale abistaja ja toetaja rolli. Suure elu- ja töökogemusega kriisipsühholoog Naatan Haamer jagab rohkelt nõuandeid, kuidas elukriisidest läbi tulla ning keerulisel ajal üksteisele toeks olla.

Naatan Haamer

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Me keskendume sellele, mis tundus hea enne, kui olime kogenud kõike seda, mida nüüd teame.

Ole teadlik!

Kriisi võib tekitada igasugune muutus, sõltumata sündmuse tähendusväljast kõrvaltvaataja jaoks. Kõrvaltvaatajal pole enamasti võimalik ette ennustada, kuidas teine inimene endaga toimuvale reageerib ja juhtunud hindab. Sarnane olukord võib olla ühele tühiasi ja teisele katastroof.
Iga kriis ei pea tähendama sugugi katastroofi. Kõik kaotused ei tõmba meil pinda jalge alt. Üldiselt on inimeses olemas see jõud, millega minna läbi ka päris tõsistest kaotustest.
Vaatamata kriiside loomulikule kuulumisele elu juurde on kriis siiski paljudel puhkudel ka päris palju meie energiat nõudev protsess. Siinjuures on tähtis teada, kuidas oma jõuvarusid sellel nõudlikul ajal kõige mõistlikumal moel kasutada. See tähendab iseenda ja oma olukordade tundmist, mis omakorda eeldab, et võtame enda ellu sattunud sündmused vaatluse alla ja püüame leida viise, kuidas neist parimal moel läbi tulla, leides ühtlasi endale edaspidiseks kasutatavat õppematerjali.
Mis siis ikkagi inimest murrab? Tegelikult ei tea me keegi, kus on meie murdumispunkt ja mis selle mingil hetkel kätte toob. Kui ellu ei mahu enam raskust ja valu juurde, võib saabuda küllastumine. Ometi ei pea see suguni nii olema. Kui saadakse vajalikku toetust või leitakse õigel hetkel sobiv lähenemine, mis aitab jõudu säästa ja taastada, ei pea keegi ennast kriisipöörises kaotama.