Kaassõltu­vusest vabaks

Nõuanded

Nõuanded, miks ja kuidas õppida vähem reageerima!

Paljud meist reageerivad iga asja peale, nagu oleks see kriis lihtsalt seetõttu, et oleme elanud nii kaua mitmesugustes kriisides, et kriisireaktsioon on saanud meile harjumuseks. Tihti lähtuvad meie reaktsioonid madalast enesehinnangust. Me reageerime, sest nii teeb enamik inimesi. Me reageerime, sest meile tundub, et peame seda tegema. Aga me ei pea seda tegema.

• Meil pole vaja meelerahu kaotada. Sellest pole mingit kasu. Me teame samu fakte ja meil on samad võimalused nii kaoses ja paanikas kui ka rahulikud olles. Tegelikult on meil rahulikus meeleolus rohkem võimalusi, sest vaim ja emotsioonid on siis kõige adekvaatsemad.
• Me ei pea kõike nii tõsiselt võtma. Me puhume asjad liiga suureks – oma tunded, mõtted, teod ja vead. Sama teeme me teiste inimeste tunnete, mõtete, tegude ja vigadega. Ütleme endale, et üks või teine juhtum on kole, hirmus, täielik tragöödia, maailma lõpp. Paljud asjad võivad küll olla kurvad, koledad, hirmsad, traagilised, aga ainus maailma lõpp on see, kui kunagi tõesti maailma lõpp peaks kätte jõudma. Tunded on küll tähtsad, aga nad on siiski ainult tunded. On tähtis, mida me ütleme ja teeme ning ka see, mida teised teevad ja ütlevad; see on tähtis, kuid kogu maailm ei sõltu kellegi jutust või tegudest. Ja kui on tõesti väga oluline, et miski peab tehtud või öeldud saama, siis ära muretse: küll ta juba saab. Võta elu natuke kergemalt. Anna endale ja teistele ruumi liikuda, rääkida, olla see, kes ta on – inimene. Anna elule võimalus isevoolu minna. Anna endale võimalus seda nautida.
• Me ei pea võtma teiste käitumist kui meie väärtuse peegeldust. Kui keegi meile armas inimene käitub kohatult, ei pea meie selle pärast häbi tundma. Igaüks vastutab ainult oma käitumise eest. Kui sina pole midagi häbiväärset teinud, siis ära tunne häbi. Seda on raske saavutada, aga sellist suhtumist on võimalik õppida.
• Me ei pea asju nii isiklikult võtma. Võtame tihti südamesse seda, mis asjasse ei puutu. Näiteks, kui öelda alkohoolikule: „Kui sa mind tõesti armastaksid, siis sa ei jooks,“ võrdub samaga, kui ütleksid inimesele, kes põeb kopsupõletikku: „Kui sa mind tõesti armastaksid, siis sa ei köhiks“. Kopsupõletiku põdeja köhib niikaua, kuni saab vajalikku ravi. Alkohoolikuga on sama lugu. Sundhäiretega inimene ei taha oma sundkäitumisega öelda, et ta ei armasta sind – ta ütleb sellega, et ta ei armasta iseennast.