Ukselt uksele

Katkend raamatust

Ameerika lõhn

Oma unistusi tasub usaldada. Iseennast muidugi ka.

1990. aastal sattus Nõukogude Liidu kodanik Ameerikasse suveks tööle vaid veidi sagedamini kui kosmonaut Kuule. Aga seal ma istusin, teel Moskvast New Yorki, 200-kohalise IL-62 reisilennuki pardal akna all. Minu NL-i passis oli Ameerika J-1 viisa.

Olin 22-aastane ja see oli minu elu esimene kord riigist välja saada. Ühtlasi oli see mu elu esimene lennureis. Koos sõber Andres Tringiga olime sõitnud öise rongiga Tallinnast Moskvasse ja läinud sealt järgmisel päeval New Yorgi otselennule, mis peatus korraks tankimiseks nii Iirimaal kui ka Newfoundlandi saarel. Ma polnud Tallinnast lahkumisest saadik eriti maganud. New Yorgi kohal tiirutades nägin taamal Manhattani pilvelõhkujaid. Kui lennuk pöörates kaldu vajus, asendusid pilvelõhkujad eramaju täis tänavate lõputu ruudustikuga. Just taolistes elurajoonides hakkasin ma mõne aja pärast tööle. Majade sissesõiduteedele ja tänavatele olid pargitud autod. Üllatavalt paljudel oli välibassein. Nende sätendavsinine värv tundus mulle Ameerika jõukuse ja materiaalse heaolu sümbolina. Maandumiseks valmistumisel kostis kõlaritest Aerofoti stjuardessi hääl, mis palus vastavalt Ameerika seadustele kustutada sigaretid. See suitsulõhn oli võib-olla mu viimane eredaim mälestus nõukogude ajast. Ma teadsin, et mind ootavad ees suured asjad. Ja need lõhnad, mis neid saadavad.

***

Kuulsin end kõva häälega ütlemas: „Vaata, kui palju välismaa autosid!“ No halloo – olimegi välismaal!

„Näe, Ritari Ässä! Michael Knight noh!“ osutasin musta lahtise sportauto suunas.

„Knight Riderit mõtled või? Ei ole,“ vaidles Andres. „Michael Knight sõitis Pontiac Trans Amiga.“ „See on Z28,“ pakkus Dave. „

Chevy Camaro. Selliseid kabrioid tehti väga vähe. Need maksid üle 20 000 dollari.” Kakskümmend tuhat dollarit!? Püha müristus! Mul oli taskus täpselt 37 dollarit. Täna või homme pidime Dave’i käest saama 200 juurde – see oli avanss müügijuht Tomilt. Sellest pidi meile jätkuma kümneks päevaks, JFK-st Nashville’ini ja sealt esimese enda tehtud müügini.

37 oli minu, 200 oli laen. Aga kakskümmend tonni! Kas see oli Ameerika mõistes palju?

„Kui palju sinu auto maksab?“ küsisin Dave’ilt.

„Vähem kui pool sellest Camarost. Kui palju teil Eestis autod maksavad?” Sellele küsimusele polnud lihtne vastata, sest meil oli tol ajal auto ostmine hämmastavalt keerukas.

 „Juhul kui saad autoostuloa, maksab kõige odavam auto 4000 rubla.“

„Mis luba!?“

 „Jah, luba. Sul peab olema paber, mis ütleb, et sa tohid auto ostmiseks sappa võtta.“

„Või nii…“ Oli näha, et nüüd läks ka Dave’il juhe kokku.

„Kas sinul on auto?“

„Mu isal on.“

„Ja kui suur raha on 4000 rubla?“

 „Noo, ametlik vahetuskurss on 0,6 dollarit ühe rubla kohta. Selle järgi siis 2500 dollarit.“ Ma ei hakanud selgitama, et rublasid on kahte tüüpi ja reaalne vahetuskurss on ametlikuga võrreldes tihti hoopis teine.

„Kas see on pruugitud auto hind?“

„Ei, uue.“

„Uus auto kahe ja poole tonni eest? Nagu päriselt!? Kas see sõidab ka või?“

„Üldiselt küll,“ vastasin. „Aga sa pead ise põhimõtteliselt automehaanik olema.“ Dave polnud muidugi mingi lammas. See oli tema neljas suvi raamatuid müüa ja sügisel sai tal ülikool läbi. Ta teadis üht-teist Nõukogude Liidust ja selle käsumajandusest, kuid polnud kunagi ühtegi selle riigi kodanikku ise kohanud. Ta näis minu riigist samavõrra hämmingus olevat kui mina tema omast.

„Kui palju su isa aastas teenib? Kui kaua ta pidi raha kõrvale panema, et selline auto osta?“

„Mu ema saab 150 rubla kuus ja isa, kelle palk on suuremate killast, teenib 250 rubla – pere kuusissetulek on seega umbes 400 rubla kuus,“ vastasin talle.

„Oota, su pere peab toime tulema vähem kui 250 dollariga kuus!? Ja teil on auto?“ Muidugi oli Dave’il seda raske mõista. Ja ega ma ise ka sellest kõigest väga hästi aru ei saanud. Vastasin talle, et ilmselt suudab mu pere säästa ehk 100 rubla kuus – ja see oli tegelikult ka vaid oletus, sest ega ma isa rahaasjadest suurt midagi ei teadnud.

„Nii et tal kulus selleks kolm aastat,“ arvutas Dave. „Ja selleks, et Chevy Camaro osta, on tal vaja üle 40 aasta raha koguda.“

„Kui kaua peab üks ameeriklane raha koguma, et seda Z28-t osta?“ küsisin. Dave naeris: „Ameeriklased ei kogu auto ostmiseks raha. Me hoopis laename seda.“

Õppetunnid esimesest peatükist:

• Usalda oma unistusi ja iseennast – suurimad saavutused saavad alguse julgusest usaldada oma unistusi.
• Võõras keskkond kui kasvukoht – mugavustsoonist väljumine ja uutes oludes hakkamasaamine tugevdavad isiksust ja avardavad vaadet elule.
• Erinevate kultuuride ja kogemustega kohtumine rikastab – uues kultuuris viibimine ja teistsuguste inimeste ning eluviiside nägemine on oluline kogemus, mis õpetab mõistmist ja avardab silmaringi.