Eesti avalikus ruumis on vähe inimesi, kelle nimi seostub korraga nii õiguse, inimlikkuse kui ka julgusega seista oma põhimõtete eest. Allar Jõks on olnud kohtunik, õiguskantsler, vandeadvokaat ja aktiivne kodanik, kuid nende rollide taga on eelkõige inimene, kes usub, et demokraatia ei sünni kabinetivaikuses, vaid inimeste valmisolekus kaasa mõelda ja vastutada.
Tema jaoks ei ole riik abstraktne süsteem. „Igaüks meist on demokraatia arhitekt ja üheskoos on meil rohkem võimu kui ministril portfellis.“ See mõte saadab Jõksi ka täna – vabadus ei ole midagi, mis lihtsalt eksisteerib, vaid midagi, mida tuleb iga päev teadlikult hoida.
Teekond kohtusaalist riigi südametunnistuseni
Allar Jõksi teekond õiguse nimel algas 1991. aastal pärast Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist. Ta töötas Lääne Maakohtus kohtuniku ja kohtu esimehena, seejärel Tallinna Ringkonnakohtu kohtunikuna ning samal ajal Eesti Kohtunike Ühingu esimehena, aidates üles ehitada noore Eesti kohtusüsteemi.
Igaüks meist on demokraatia arhitekt ja üheskoos on meil rohkem võimu kui ministril portfellis.
2001. aastal nimetas president Lennart Meri ta õiguskantsleri kandidaadiks – see oli hetk, mis muutis Jõksi elu suunda. Õiguskantsleri amet ei olnud turvaline valik, vaid roll, kus tuli seista põhimõtete eest ka siis, kui see tähendas konflikte.
„Õigust luuakse ja kohaldatakse õigluse saavutamiseks. Et õigus oleks õiglane, tuleb ta lasta läbi südame, hoolimata sellest, et see vahel väga valusaks osutub.“ See põhimõte kujunes tema ametiaja selgrooks.
Allar Jõksi elufilosoofia – Igaüks meist on demokraatia arhitekt ja üheskoos on meil rohkem võimu kui ministril portfellis. Kätte võidetud vabadus kohustab meid mõtlema oma peaga ja tundma oma südamega. Ning tõstma ideaalid kõrgemale pragmaatilistest kaalutlustest ja südametunnistuse kõrgemale kohanemisvõimest. Vaid nii on valijatel võimalik riigi juhtimise vastutuskoormat kanda. Ekslik on arvata, et mis meist ikka oleneb. Väikestest asjadest saavad alguse suures. Vastasel juhul võime ühel hetkel aru saada, et riik on pantvangi võetud ja meie passivsete kodanikena muutunud põhiseadusevastase pakti garandiks. Ja kaasvastutajateks, et selline ühiskond sai tekkida.
Õigusriik ei sünni ainult seadustest
Aastatel 2001–2008 töötas Jõks koos kolme presidendi, kolme Riigikogu koosseisu ja nelja valitsusega. Need olid Eesti jaoks suured muutuste aastad, mil toimusid Euroopa Liiduga ja NATOga liitumine, põhiseaduse täiendused ning riigi institutsioonide tugevnemine.
Õiguskantslerina nõudis Allar Jõks Euroopa Liiduga liitumisel rahvahääletusele pandud põhiseaduse muudatusse põhiseaduse kaitseklausli lisamist, mis sätestab Eesti põhiseaduse põhimõtete ülimuslikkuse Euroopa Liidu õiguse ees. Samuti oli just Jõks üks neist, kes rõhutas Eesti iseseisvuse järjepidevust ja põhiseaduslike väärtuste hoidmist ning see ei olnud tema jaoks vaid juriidiline detail. „Toimiva ja terve demokraatia nurgakivi on informeeritud läbipaistev kodanikuühiskond, kus valitseb ideede, arvamuste ja veendumuste paljusus ja nende väljendamise vabadus.”
Allar Jõks kandideeris aastal 2016 Eesti Vabariigi presidendiks. 24. septembril sai Allar Jõks Valimiskogu esimeses voorus Riigikogus kõige rohkem hääli (83) ja pääses teise vooru. Seal sai ta 134 häält, jäädes küll Siim Kallasele alla, kuid kumbki ei osutunud valituks. Jõks loobus edasisest kandideerimisest.
Inimväärikus ja laste õigused
Õiguskantslerina tõi Allar Jõks avalikku arutellu teemasid, mis ei olnud tol ajal veel ühiskonnas esikohal – laste väärikas kohtlemine, koolivägivald ja inimväärikuse kaitse. „Usun, et inimõigused saavad alguse laste õigustest. Ühiskond, mis austab lapse õigusi, kasvab põlvkonna jooksul ühiskonnaks, kus austatakse kõiki inimõigusi,“ on Jõks öelnud.
Ta kutsus ellu arutelufoorumeid, esines erinevatele sihtrühmadele ning rõhutas, et riigi tugevust mõõdetakse selle järgi, kuidas ta kohtleb kõige haavatavamaid.
❛❛
Ühiskond, mis austab lapse õigusi, kasvab põlvkonna jooksul ühiskonnaks, kus austatakse kõiki inimõigusi.
Täna puudutab Jõksi sügavalt ka küsimus, millises Eestis kasvavad tulevikus tema lapsed ja lapselapsed. “Öeldakse, et karjääri alguses otsib inimene eesmärki, aga lõpus otsib ta mõtet. Praegu olen ma just selles kohas, kus ma otsin mõtet. Ma unistan, et minu lapsed ja lapselapsed saaksid elada vabas Eestis, mitte ainult juriidiliselt, vaid ka vaimses mõttes vabas.”
Eesti Vabariigi president on Allar Jõksi tunnustanud Eesti õiguskultuuri edendamise eest Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
Kodanik, kes ei kuulu vaikivasse enamusse
Pärast õiguskantsleri ametiaega jätkas Jõks vandeadvokaadina ning aitas üles ehitada ühe tugevama kohtuvaidluste tiimi Eestis. Samal ajal jäi ta ka aktiivseks avaliku elu osaliseks. „Advokaat ei tohiks kunagi olla osa ühiskonna vaikivast enamusest.“ See põhimõte viis ta kaasa rääkima valimiskultuuri ja õigusloome kvaliteedi teemadel. Tema algatatud hea valimistava ja hea õigusloome tava on mõjutanud Eesti avalikku arutelu ja poliitilist kultuuri. Jõks usub, et riigi usaldus sünnib eelkõige inimeste hoiakutest: „Kui inimesed ei võta seaduseid tõsiselt, siis ei võeta ka riiki tõsiselt.“
Üheks Jõksi oluliseks südameasjaks on alati olnud teadvustada inimestele oma õiguste tundmise olulisust ja julgustada neid ka ühiskonna ja enda eest seisma. “Meie häda on selles, et inimesed ei tunne oma õigusi ning isegi kui nad ka tunnevad, siis ei julgeta alati nende eest seista. Selle asemel vaieldakse sotsiaalmeedias sageli mõttetute asjade pärast, aga olulistel teemadel jäädakse tagasihoidlikuks,“ rääkis Jõks möödunud aastal Kuku raadiole antud intervjuus.
2015. aastal valiti Jõks Eesti Päevalehe, Delfi, Maalehe ja Turu-uuringute AS-i ühise uuringu põhjal Eesti mõjukaimaks juristiks.
Juht, kes õppis nägema varjundeid
Aastate jooksul on muutunud ka tema arusaam juhtimisest. Noore juhina tundus maailm Jõksile must-valge, kuid aastatepikkune kogemus on toonud juurde värve ja mõistmist. “Kui ma noore juhina alustasin, tundus maailm mulle must-valge. Täna, 60-aastaselt, on sinna juurde tulnud väga palju värve. See on muutnud mind ka paremaks juhiks. Olen aru saanud, et kõik ei saa olla ainult must või valge, õige või vale. Juhtimine tähendab ka seda, et oskad näha varjundeid ja leida lahendusi, mis inimlikult töötavad.”
Juhtimine tähendab tema jaoks oskust näha inimesi ja olukordi terviklikult, mitte otsida vaid õiget või valet. Juhti ei määra tema sõnul ametikoht, vaid mõju, mida ta päriselt loob. “Juhti ei mäletata selle järgi, mis tal tegemata jäi, vaid selle järgi, mis ta tegelikult ka ära tegi. Heal juhil on suured ambitsioonid ja tahe võimalikult kõrgeid eesmärke saavutada. Kui sa julged suurelt unistada, siis suudad ka teisi kaasa tõmmata,“ rääkis Jõks Visionest Connect podcastis.
Sport, huumor ja sisemine tasakaal
Vähesed teavad, et nooruses kuulusid Allar Jõksi nimele kooli jooksurekordid ning sport on saatnud teda kogu elu. Ta mängib tennist, on harrastanud jalgpalli ja leidnud tasakaalu joogast. „Inimese ja juhina olen ma kindlasti parem, kui ma olin joogata.“ Jooga on tema sõnul andnud kannatlikkust ja kohalolu ning aidanud mõista, et elu ei ole kunagi must-valge.
“Õigluskantsler Allar Jõks”
Möödunud aastal ilmus Allar Jõksi sulest raamat „Õigluskantsler Allar Jõks“, mis toob lugejani valiku tema ülevaateid Riigikogule, ettekandeid, arvamuslugusid ja intervjuusid ajavahemikust 2001-2008. Kogumik heidab pilgu nii tollastele põletavatele ühiskonnateemadele kui ka põhiseaduse tõlgendamisele Euroopa Liiduga liitumise kontekstis.
Raamatu koostamise üheks eesmärgiks oli Jõksi sõnul meenutada, millised teemad olid juba 20 aastat tagasi päevakorral, ja mõista, miks paljud neist on endiselt lahendamata. “Meie murekoht on, et me ei õpi oma vigadest. Tark oleks enda vigadest õppida, aga meie käime ikka ringiratast ja jõuame samasse punkti tagasi.“
Olulise osa raamatust moodustavad Riigikogu stenogrammid ja protokollid, mis avavad lugejale protsessi, mille käigus täiendati Eesti põhiseadust Euroopa Liiduga liitumise ajel kaitseklausliga. Just see klausel lisas meie õigussüsteemi kaitsekihi, mis tagab, et rahvuslikud huvid ja põhiseaduse aluspõhimõtted Euroopa Liidu õigusmeres ei hajuks.
Kogumik on väärtuslik lugemine igale kodanikule, kes peab oluliseks demokraatia hoidmist, ausat riigijuhtimist ning põhiseaduse kaitsmist ka raskel ajal. “See raamat täidab lünga Eesti õigusajaloos ja tuletab meile meelde, et põhiseadus on meie kõigi südameasi,“ ütleb Jõks.
Kogu raamatu müügitulu annetatakse Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde loodud fondile, mis on pühendatud endise riigikohtuniku Henn Jõksi mälestusele. Fondi kaudu toetatakse Eesti õigustudengite arengut ja järelkasvu. Möödunud aastal kogunes Henn Jõksi fondi annetustena 26 460 eurot. Sellest 2650 eurot laekus raamatu „Õigluskantsler Allar Jõks“ müügist. Fondi kaudu on võimalik toetada noorte juristide arengut ka edaspidi. Nelja tegevusaasta jooksul on fondist eraldatud õigusteaduse üliõpilaste toetuseks kokku 50 520 eurot. 2025. aastal esitati fondile 15 stipendiumitaotlust.
Katkend raamatust:
Kirglikud seitse aastat kiretus tagasivaates
Kolmapäev, 31. jaanuar 2001 oli tavaline talvepäev – trööstitult vesine. Istusin Tallinnas Pärnu mnt 7 asuvas kohtumajas ja vaatasin mõtlikult oma kabineti anast Eesti Dramateatri fassaadi. Olin just saabunud Makedooniast Euroopa Kohtunike Ühingu koosolekult ning laual ootasid lahendamist kümned kohtutoimikud.
Ootamatult helises telefon ja teisel pool liinil oli Vabariigi Presidendi sisenõunik Harri Mikk. Tema jutt oli lühike ja selge – Lennart Meri soovib mind esitada õiguskantsleri kandidaadiks. Pidasin seda esimese hooga varajaseks aprillinaljaks, sest õiguskantsleri amet ja eelmise õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja saapad tundusid liiga suured. Olin sel ajal Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumis kohtunik ning Eesti Kohtunike Ühingu esimees. Kohtuniku eluaegne amet pakkus kindlust, aga õiguskantsleri amet tundus vettehüppamisena tundmatus kohas.
Palusin otsustamiseks kaks päeva. Sain kaks tundi. Kõik lähedased, kellega jõudsin arutada, soovitasid mitte kandideerida. Õiguskantsleri ametitool on konfliktne, kus hea tulemuse hinnaks võib kujuneda tüli paljudega.
Vaatamata kõigele võtsin pakkumise vastu. Otsustavaks sai, et õiguskantsleri ametikoht oli selleks ajaks kaheksa kuud täitmata ja Vabariigi Presidendi kolm varasemat kandidaati ei olnud saanud piisavalt poliitilist toetust. Lisaks oli ka näpuotsaga ambitsiooni, et end niivõrd olulises rollis tõestada.
Väsinud kaantega kalendermärkmik aastanumbriga 2001 reedab, et sellele järgnenud päevad olid täis kohtumisi – Lennart Meri, ministrid, erakondade juhid ja hallid kardinalid, fraktsioonide juhid, akadeemikud ning arvamusliidrid.
Õiguskantslerina töötasin aastatel 2001-2008 koos kolme presidendi, kolme Riigikogu koosseisu ja nelja peaministriga. Oli muutuste aeg, kuna leidsid aset olulised õigusreformid ning ühinemine Euroopa Liidu ja NATO-ga.
Lisaks poliitilise süsteemi konsolideerumine koos kaasuvate katsetega luua parteiline võimuvertikaal. Kõik see andis võimaluse kaasa lüüa Eesti õigusajaloo jaoks olulistes aruteludes ja otsustustes, mida enamikule juristidest pole kunagi antud kogeda. Näiteks põhiseaduse täiendamine selleks, et saaksime liituda Euroopa Liiduga.
Paljud küsimused, mis õiguskantslerina tõstatasin, ei jõudnudki mu ametiaja jooksul lahenduseni. Seetõttu võiks küsida, mida ma õiguskantslerina Eestile andsin. Vastamiseks laenaks sõnad Artur Alliksaarelt: „Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu.”
Mitmete algatuste tähtsus ja tähendus on paigutunud perspektiivi alles nüüd, aastate möödudes. Ja mõne teema olulisus võib selguda alles tulevikus. Ja loodetavasti mõne algatuse puhul aeg ei tõesta vajadust nende järele. Olgu selleks näiteks aastal 2002 loodud põhiseaduse kaitseklausel, mis mõeldud juhuks, kui Euroopa Liidu areng peaks minema suunas, mis ei ole kooskõlas Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetega.
Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse kaitseks palusin 2005. aastal Eesti-Venemaa piirilepingu ratifitseerimise otsusele lisada viite Tartu rahulepingu kehtivusele. Kakskümmend aastat hiljem tundub see veelgi olulisem.
Paljudest muudest tõstatatud teemadest on ka täna jätkuvalt tähtis kartmatult seista ausa poliitika, eneseväärikuse ja vabaduse eest. Eesti riik on jätkuvalt rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, nagu on kirja pandud meie põhiseaduse preambulis.
- veebruaril 2001 sõnastasin oma ametisse nimetamisele eelnenud kõnes Riigikogu ees põhimõtted, millest lubasin oma töös lähtuda: „Õigust luuakse ja kohaldatakse õigluse saavutamiseks. Et õigus oleks õiglane, tuleb ta lasta läbi súdame, hoolimata sellest, et see vahel väga valusaks osutub. Selleks peab õiguskantsleril olema sotsiaalset närvi, mis tagaks nii ühiskonna ootuste kui ka isiku põhiõiguste kaitse tasakaalu.”
Nende kaante vahel siin on ettekannete, kõnede, artiklite, intervjuude, protokollide ja kirjade kaudu kirerult kokku võetud minu aeg õiguskantslerina. Loodan, et see aitab tajuda täpsemalt üht osa Eesti (õigus)ajaloost ning annab võimaluse ühiskonda ja selle arengut paremini mõista ja mõtestada. Eriti neil, kel pole olnud sünniaasta tõttu võimalik neid aegu ise läbi elada. Ja julgustab meid seadma ideaalid kõrgemale endale kasulikest kaalutlustest ning tõstma südametunnistuse kõrgemale kiusatusest kohaneda.
