77 lugu lahingutes osalenud loomadest

Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on millegi huvitava, põneva, ebahariliku, kasulikuga hakkama saanud. Nii on olemas loomi, kes päästavad inimesi laviinide alt või suudavad ennustada maavärinaid. Teisalt on ka selliseid loomi, kes võtavad osa iluduskonkurssidest või spordivõistlustest.

Sellesse raamatusse on aga kogutud lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. Taolisi loomi on aastasadade jooksul olnud miljoneid, arvatavasti isegi miljardeid. Selle raamatu eesmärgiks on tutvustada erilisematest erilisemaid loomi, kellel on olnud nimi ja kes on mingites situatsioonides olnud asendamatuks sõbraks ja kolleegiks sõjaväelastele ning on kirjutanud end oma kangelastegudega alatiseks sõjaajalukku.

Allan Espenberg

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Selles laevas on 700 meest. Driver on meie talisman. Ta oli terve sõja meiega. Kuhu läheb tema, sinna läheme meiegi.

Katkend raamatust

Koer Driver

Kui Austraalia pioneerikompanii autojuht Frederick Roberts pidi 1915. aasta novembris koos oma väeosaga Sydneyst esimese maailmasõja rindele lahkuma, siis peitis ta oma taskusse kümnenädalase (sündis 15. septembril 1915) isase siiditerjeri kutsika nimega Driver, sest ta polnud kindel, kas seaduslikult oleks tal lubatud looma sõjalaeva Suffolki pardale võtta. Kuid tema mure oli asjatu, sest teistelgi meestel oli kaasas lemmikloomi: nii oli laeval känguruid, kuskuseid, koeri, sealhulgas emane siiditerjer Sapper, kes tõi teekonnal Egiptusesse ilmale terve pesakonna kutsikaid.

Paljude nende loomade saatusest pole suurt midagi teada, kuid Driverist sai 7. pioneerikompanii talismanloom, kes tegutses läänerindel, peamiselt Prantsusmaal. Euroopas kannatas loom sarnaselt sõduritega külma ja lõputut pori. Ainus soe koht, mille Driver aeg-ajalt leidis, oli peremehe jalgade vahel.

Kui Fred Roberts haigestus ja pidi naasma Austraaliasse, siis sai Driveri uueks hooldajaks Leslie Ross. Koerale meeldis ka uue peremehe jalgade juures vedeleda. Kuid see polnud sugugi ohutu koht: ühel õhtul kukkus pomm väga lähedale hobustele ja üle 40 looma hukkus.

Pärast seda vahejuhtumit õppis Driver ära tundma vaenlase lennukite hääli ja sellest sõduritele märku andma. Kui Driver kuulis Saksa pommitajat lähenemas, siis tormas ta lähimasse kaevikusse, peitis seal end ära ja värises senikaua, kuni lennukid olid läinud. Kaevikutes oli Driver tuntud ka hea rotipüüdjana ja sõdurid nautisid alati tema seltskonda.

Pärast sõja lõppu sõidutati austraallased Inglismaale, et nad saaksid ühineda tagasipöörduvate vägedega. Ka Leslie Ross koos Driveriga tegi selle teekonna kaasa. Sõdurid tahtsid Driveri Austraaliasse tagasi viia, kuid transpordilaeva Castalia kapten Erskine ei lubanud looma pardale, kartes, et koer võib raskeid haigusi, näiteks marutaudi Austraaliasse viia. Kapten käskis Driveri talle üle anda, lubades looma ahju visata. Ross seda ei teinud, lisaks astusid looma kaitseks välja ka sõdurid: «Selles laevas on 700 meest. Driver on meie talisman. Ta oli terve sõja meiega. Kuhu läheb tema, sinna läheme meiegi.» Sõdurid hoiatasid veel: «Igaühte, kes võtab Driverilt elu, tabab sama saatus.» Kuid ikkagi tuli Driver 1919. aastal kodumaale tagasi viia mantlitaskus salakaubana.

Austraalia siiditerjer Driver elas kodumaal Leslie Rossi perekonnas veel mõnda aega ja suri 11-aastasena 31. oktoobril 1926. aastal.