Armastus ja teised suured lootused

Katkend raamatust

“Oota siin,” ütles Luke, kui Al oli meile head ööd soovinud ja me kahekesi vaikses ühiselamu koridoris seisime.

“Ee, okei.”

Luke lipsas oma tuppa ja tuli tagasi, hoides midagi selja taga. “Tule.”

Ta võttis mul käest ja juhatas trepist alla, ilma et oleks lahti lasknud.

Nagu ka kõik muu tema juures, oli Luke`i haare korraga tugev, kindel ja samas natuke hirmutav. Ma polnudki mõelnud, kui kiiresti ma kõnnin või et mul on kombeks tormata trepist alla nagu aina kiirust koguv laviin, enne kui pidin hakkama kellegi teisega sammu pidama. Ent me leidsime ühise rütmi ja jõudsime siseõue, põimunud käed meie vahel kõlkumas.

Õu oli mattunud vaikusesse, üksikud autod ja rattakella hääled kostsid kaugelt ja summutatult. Luke juhatas meid murule ja me istusime sinna, kus kivid kuldse valguse käes kumasid.

“Mida me teeme?”

“Sa ütlesid, et pole kunagi lugenud raamatut “Lõvi, nõid ja riidekapp”. Luke tõi nähtavale väikese raamatu ja lasi mu käest lahti, sõrmed kätt ära tõmmates hetkeks mu peopesas viivlemas. “Ma täiendan su haridust.”

Surin jooksis mul mööda kätt üles ja Luke`i sõrmedeta hakkas minu omadel külm.

Ta hakkas mahedal häälel lugema, hoides hääletooni vaikse ja intiimsena. Heitsin selili, muru tundus läbi särgi jahe, ja keskendusin Luke`i näole. Kuigi ta keha püsis paigal, muutusid ta näoilmed vastavalt loo käänetele ja pööretele. Ta viis mind vanasse Inglise mõisa ja Narnia talvemaastikule, ta äratas ellu rääkivad loomad. Ta lugemisoskus ja -nauding tuletasid mulle meelde päeva, mil tuttavaks saime, ning lubasid mul piiluda ta südamesse.

Ma ei tea, kui kaua ta oli juba lugenud, kui ta viimaks peatüki lõppedes käheda kurgu puhtaks köhatas.

Tõusin istukile. “Nojah, see on ju üsna hea.” Naeratasin, et ta naljast aru saaks. “Aitäh sulle. Sa võid nüüd puhata ja homme rongis edasi lugeda.”

Luke sulges raamatu ja pani selle käest, enne kui kui mulle otsa vaatas, ning ta põske tekkis vaevumärgatav lohuke. “Jah, emme.”

Silmitsesime teineteist. Luke näris huult ja viskas samamoodi selili, nagu mina enne olin. Heitsin ta kõrvale, ei puutunud tema vastu, mõlemad pilgud taevasse suunatud.

Luke köhatas vaikselt. “Need, kes seal enne jalgpalli mängisid… Sa jätsid mulle oma põlveoperatsiooni kohta midagi rääkimata, eks?”

Ma ei tahtnud talle rääkida. Ja samas tahtsin ka. Selle teema pidev vältimine, sest ma kartsin seda, oli väsitavaks muutunud. Keerasin pea kõrvale, et Luke`i vaadata. Ta vaatas liikumatult vastu ja ta aval näoilme julgustas mind kõnelema.

“Jah, jätsin küll.” Keerasin  näo taas taeva poole. Mu jalg võdises. Sundisin selle rahulikuks. Noppisin paar rohuliblet. Sulgesin silmad. Ma suudan seda öelda. Ma pean seda ütlema.

“Sa ei pea rääkima.” Luke`i hääl oli soe, õrn. “Aga mulle rääkimata jätmine ei tähenda, et probleemi poleks.”

Tal oli õigus. Olin vältinud oma probleemi samamoodi, nagu mu õde ja vend vanasti mind vältisid – lootes, et kui nad teevad seda piisavalt kaua, jätan ma nad rahule. Seda ei juhtunud, mitte kunagi. Ja sama oli minu probleemiga.