Bruce Lee. Elu

Seni autoriteetseim, kümneaastase uurimistöö tulemus, haruldaste fotodega filmilegendi elulugu. Autor murrab Bruce Lee’d ümbritsevaid müüte ja loob ikoonist laiahaardelise, inimliku portree. Ta väidab vastupidiselt levinud arvamusele, et Lee oli ambitsioonikas näitleja, keda paelusid võitluskunstid – mitte kung fu guru, kes tegi juhtumisi paar filmi. See on aus, paljastav pilk muljetavaldavale, kuid mitte veatule inimesele, kelle enda lugu oli veelgi huvitavam ja inspireerivam kui mis tahes roll, mida ta mängis ekraanil.

 „Põnev, haarav ja aus raamat! Lugeja ees avaneb lugu jäägitust pühendumisest ja otsingust. Ilmekas näide sellest, et etteantud raamid on vaid omaenese tee leidmiseks, kuid uus avaneb vaid eelnevat omandades ja mõtestades. Mees, kelle loomingust ammutavad ideid ja inspiratsiooni tuhanded.“

Indrek Sammul, näitleja, lavavõitluse koreograaf-õpetaja

 „Bruce Lee on olnud alati mulle suureks eeskujuks. Inimvõimetel ei ole piire: ta sai hakkama absoluutselt kõigega eeskätt tänu oma elufilosoofiale ja mõttejõule. Tema lugu näitab, et äri, mille ainus eesmärk on raha, ei saa olla edukas. Midagi väga armastada, osata näha kaugemale ja õppida oma kogemustest viivad alati eesmärgini.“

Kristjan Järvi, dirigent

Matthew Polly

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Monika Kuzmina

Vastutaja

Vastase löömiseks on kolm võimalust: enne tema rünnakut, tema rünnaku ajal ja pärast rünnakut.

Katkend raamatust

Tema nimi oli Bruce Jun Fan Lee, talle meeldist lugeda. See üllatas neid, kes teda veel ei tundnud. Ta polnud lugemishuvilise moodigi. Koosviibimistel oli ta lakkamatult liikvel – naeris tantsis, rääkis riivatuid anekdoote -, ta oli kamba tulesäde, pesueht vembumees. Hongkongis kasvanuna oli ta hüperaktiivne, niheles ja rabeles alailma. Perekonnas oli tema hüüdnimi Mo Si Tung – „ See kes ei püsi pudeliski paigal“. Kui ta pisut pikemalt vaiksemaks jäi, siis arvas ema, et poeg on haige.

Väljapääsu otsivad vanemad avastasid, et tema rahustamise – väljalülitamise – ainus võimalus on talle raamat pihku pista. Ta alustas koomiksitest, kus jõudis mõõga ja võlujõu võitluskunstide romaanideni (wuxia). Bruce luges nii palju, et vajas juba noores eas prille. „Ta luges tundide kaupa voodis peene kirjaga koomikseid, ehkki ma seda ei lubanud,“ meenutab ema.

Bruce Lee küsis harva luba. Ta tegi, mida tahtis, ja just siis, kui tal tahtmine tuli. Ta trotsis kõiki võimuavaldusi – kord tõstis ta õpetaja vastu noa. Ainus inimene, keda ta kartis, oli isa Li Hoi Chuen. Too mees oli kasvanud äärmises vaesuses, ta uskus, et Bruce`i ema, Hongkongi rikkaima suguvõsa liige, oli poisi ära rikkunud. Bruce sai  lapsepõlves isalt alatasa kepiga nüpeldada.

Karistused ei mõjunud. Ta oli kooli hirm. Tema lugemishuvi ei ilmnenud kunagi heades hinnetes, sest ta keeldus lugemast kohustuslikku kirjandust. Ta oli iseõppija ja luges ainult seda, mis teda huvitas – sõjakunstide ulmelugusid.

Tema katoliku usku pöördunud ema saatis ta Hongkongi parimatesse kogudusekoolidesse, kus Lee pani proovile katoliku vendade halastuse ja andestuse, kui nood üritasid tema purustavat energiat asjalikumale eesmärkidele suunata. Nende pingutused jooksid tühja. Ta oli otsekui nende Kolgata tee katsumus. Erinevalt oma vanemast vennast Peterist, kes käitus ja õppis eeskujulikult, jäeti Bruce samasse klassi istuma. Vanemate sügavaks häbiks visati ta lõpuks ühest keskkoolist välja ja teinegi jäi lõpetamata.

Kui vanemate tarkus otsa sai, siis pagendati Bruce Ameerikasse. Ema lootis, et keskkonnamuutus teeb pojale head. „Isa leidis, et ta peaks maitsma Ühendriikides kibedust (vaeva nägema),“ ütles Bruce`i vanem õde Phobe Lee. (Tuntud hiina rahvatarkus nendib: „Ainult neist, kes on maitsnud kibedast kibedamat, saavad inimesed, kes teiste seast esile kerkivad.“) Selleks saatis isa ta elama ja töötama ühe Seatlle`i Hiina restorani. Selle omanik Ruby Chow majutas Bruce`i trepialusesse koristustarvete kambrisse ja pani nõudepesijana tööle. See oli otsekui sajanditagune kulitöö. Bruce vihkas seda. Ta tundis ennast nagu tähtajatu sunnitööline, kes ta teatud mõttes oligi. Aga see mõjus – vähemalt teatud määral.

Bruce astus õhtukooli, lõpetas selle ning võeti Washingtoni ülikooli. Isa tundis sellest uudisest nii suurt rõõmu, et ta tantsis Hongkongis perekonna apartemendis ringi, lauldes: „Me panustasime õigele hobusele!“ Bruce`i hinded polnud kõige paremad, kuid ta ei langenud üheltki kursuselt välja. Ta keskendus varakult näitekunstile , kuid kolledži eelviimasel aastal võttis ta ka paar filosoofiakursust, mis sütitasid temas sügava huvi. Kui hiljem päriti, mis oli ülikoolis tema põhiõppeaine, siis vastas ta naerdes: „ Kas oled valmis seda kuulama? Filosoofia, kallis mees.“ See polnud päriselt õige – ta ei valinud kunagi näitekunsti asemel põhiaineks filosoofiat -, kuid Bruce Lee oli valmis aeg-ajalt ka tõtt ilustama, et lugu paremini kõlaks.

Kajastused

KÜSI PAKKUMIST