Charlotte koob võrku

Katkend raamatust

Udustel hommikutel oli Charlotte’i võrk tõesti ilus. Ja ka nüüd ehtisid iga peenikest niiti kümned ja kümned tibatillukesed veepiisad. Võrk sätendas valguse käes ja oli otsekui kauni salapärase mustriga õhuke loor. Isegi Lurvy, kellel ilu nägemiseks erilist silma polnud, märkas seale hommikusööki tuues võrku. Ta märkas, kui selgesti see välja paistis, ja ta märkas, kui suur ning hoolikalt tehtud see oli. Aga siis vaatas ta teist korda ja nägi midagi, mis sundis teda ämbrit maha panema. Võrgu keskel oli korralike suurte tähtedega kootud kiri. Seal seisis:

VAHVA NOTSU!

Lurvyl läksid jalad nõrgaks. Ta tõmbas käega üle silmade ja vahtis veel terasemalt Charlotte’i võrku.

„Ma näen viirastust,” pomises ta, vajus põlvili ja luges lühikese palve. Siis aga, unustades täiesti Wilburi hommikusöögi, läks ta maja juurde tagasi ja kutsus härra Zuckermani.

„Ma arvan, et te peaksite seaaediku juurde tulema,” ütles ta.

„Mis lahti?” küsis härra Zuckerman. „Põrsal on midagi häda või?”

„E-ei, mitte just seda,” ütles Lurvy. „Eks tulge ja vaadake ise.”

Mõlemad mehed läksid vaikides Wilburi aediku juurde. Lurvy näitas käega ämblikuvõrgule. „Kas te näete sedasama mida minagi?” küsis ta.

Zuckerman vahtis tükk aega võrgukirja. Siis pomises ta endamisi: „Vahva notsu!” Siis vaatas Lurvyle otsa. Ja siis hakkasid nad mõlemad värisema. Charlotte, kes oli öise vaevanägemise järel üsna unine, muigas mehi nähes. Wilbur tuli ja jäi täpselt võrgu alla seisma.

„Vahva notsu!” pomises Lurvy poolihääli.

„Vahva notsu!” sosistas härra Zuckerman. Tükk aega vahtisid nad üksisilmi Wilburit. Siis vahtisid Charlotte’it.

„Sa ei arva ometi, et see ämblik …” alustas härra Zuckerman, samas aga raputas pead ning jättis lause lõpetamata. Ta keeras selja ja läks surmtõsiselt majja tagasi. „Edith, midagi imelikku on juhtunud,” ütles ta oma naisele hädise häälega. Ta läks köögist elutuppa ja istus toolile ning proua Zuckerman järgnes talle.

„Ma pean sulle midagi rääkima, Edith,” ütles härra Zuckerman. „Võta parem istet.”

Proua Zuckerman vajus tugitooli. Ta oli näost valge ja kohkunud.

„Tead, Edith,” ütles härra Zuckerman, püüdes oma häält valitseda, „kõige parem on vist sulle kohe ära öelda, et meie kesik ei ole üldsegi mitte tavaline siga.”

Ilme proua Zuckermani näol väljendas täielikku hämmeldust. „Homer Zuckerman,” ütles naine, „mida, taevas hoidku, sa räägid?”

„Asi on väga tõsine, Edith,” vastas härra Zuckerman. „Meil on täiesti erakordne siga.”

„Mis selle sea juures siis nii iseäralikku on?” küsis proua Zuckerman, kes hakkas oma jahmatusest üle saama.

„Ma ei tea veel õieti,” vastas härra Zuckerman. „Aga meile on antud märk, Edith, salapärane ilmutus. Meie talus on sündinud ime. Seal all-lauda ukseavas, otse seasulu kohal, ripub suur ämblikuvõrk, ja kui Lurvy täna hommikul seale süüa viis, torkas see võrk talle kohe silma, sest väljas on udune ja sa tead isegi, kui hästi ämblikuvõrk uduse ilmaga näha on. Ja otse keset seda võrku oli kaks sõna – VAHVA NOTSU. Need sõnad olid võrgu sisse kootud – tegelikult osa võrgust, Edith. Ma tean, sest ma käisin vaatamas ja nägin oma silmaga. Seal seisab sõna-sõnalt VAHVA NOTSU, nii selgesti kui üldse olla saab. Selles pole vähimatki kahtlust. Siin maa peal, meie endi talus on ime sündinud, meile on märk antud. Meie kesik ei ole tavaline siga.”