Elanikust kodanikuks

Käsiraamatu kaante vahele on koondatud Ülo Vooglaiu käsitlus inimesest ja ühiskonnast. Teisalt peegeldab see ka autorit ennast, tema maailmavaadet, leppimatust rumaluse ja harimatusega. Tegemist on teosega, mille autor peab rahuldavaks vaid süsteemset inimesekeskset elukäsitlust.

Eri vaatenurkadest on avatud see, kuidas luua elamise ja edu eeldusi endale ja teistele, kuidas kujuneda elanikust kodanikuks, kes oskab asjatundlikult osaleda ühiskonna- ja kultuurielus.

Raamat algab inimesest ja inimese elust, seejärel leiavad käsitlust keskkond, ühiskond ja kultuur, siis suhtlemine, haridus, töö, juhtimine, tegevus- ja tunnetussüsteem jne.

Lugejale võib tulla üllatusena, et

käitumist reguleerib eeskätt moraal ja sotsiaalne kontroll ning
kirjutatud seadused reguleerivad ühiskonnas vaid umbes kümnendikku.

Käsiraamatu lugemist hõlbustavad mõisteseletused ja paljud joonised.

Emeriitprofessor Ülo Vooglaid on tuntud ühiskonnategelane, kunagise Tartu ülikooli sotsioloogialabori teaduslik juhendaja, kes on aktiivselt osalenud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ülesehitamises. Ta on korraldanud lugematul hulgal loenguid ja seminare ning juhtinud artiklites ja kirjades tähelepanu ühiskonna edenemise eeldustele, aga ka valitsevaile ebakõladele, ohtudele ja puudujääkidele.

Ülo Vooglaid

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Oma kohustuste vääramatu ja täpne täitmine oli kõlbelise oleku kriteerium.

Katkend raamatust

Elu ja elualane ettevalmistus

Kodaniku ja ühiskonna suhe võib olla usaldusväärne, stabiilne, õiglane ja elu võib tunduda elamisväärne, arusaadav ja turvaline või ka vastupidi.

Ühiskonna väärtuste põhinäitajaks on suhtumine inimestesse. Kõige tähtsam on inimene, kes ei ole vahend ega manipuleerimise objekt, ressurss mingi edu saavutamiseks, vaid eesmärk iseeneses, subjekt. Kõik süsteemid, olgu majandus või midagi muud, peaksid olema inimese teenistuses, mitte vastupidi. Inimese (iga kodaniku!) elu on eesmärk ja kõik teda ümbritsev on vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kui eesmärk ja vahend sassi lähevad, tekivad pinged, mida esialgu saab kompenseerida, siluda igasuguste juttudega, reguleerida aseainetega. Aga on vaid aja küsimus, mil võtab maad depressioon ja apaatia, kujuneb võõrdumine ja võõrandumine või agressiivsus, kaasa arvatud eneseagressioon.

Elu kui sotsiaalset nähtust (fenomeni) iseloomustavad eelpool nimetatud karakteristikud, kuid lisaks ka see, millest sõltub selguse tekkimine, võimekus iseseisvalt orienteeruda, iseseisvalt ja koos kaaslastega otsustada ja teostada, seostada otsuseid teiste tegevuste ja süsteemisega.

Kuidagi toimetulekuks piisab orienteerumisest. Selleks, et osaleda suurte otsuste tegemises ja kaasa aidata nende täitmisele, on vaja päris palju eeldusi. See, kes tahab elu edasi viia, peab looma midagi sellist, mida varem pole olnud, ja saavutama kvaliteetseid üleminekuid võimaldava süsteemsuse.