Elus

Mina – nagu iga teinegi inimene – ei oleks kunagi uskunud et sellisesse olukorda satun. Tihti kuuleme, et kellelgi on elus raske, aeg-ajalt kuuled, et mõni tuttav on surnud või sugulane raskelt haige, aga miskipärast keeldub inimmõistus sellist võimalust iseenda puhul tunnistamast. Ometi leidsin end istumas hallide seintega haiglakoridoris, kus mornil ilmel inimesed ringi liikusid ja valget ust vahtimas, mille taga ootas minu saatus. Peast käis läbi miljon mõtet, aga mitte ükski neist ei olnud ligilähedanegi sellele, mis tegelikult juhtuma hakkas.

Rain Siemer
Jaana Maling

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Tegelikult ei vaja muutused üldse nii palju julgust.

Katkend raamatust

Peab olema valmis selleks, et elukaaslane avastab haiguse ajal või selle järel, et sa oled hoopis teine inimene. Seda ei tasu karta. Kõik läheb nii, nagu minema peab, aga suhte nimel tasub siiski pingutada. Kui palju jagatakse ja räägitakse, võib suhe hoopis uuele tasemele jõuda. Haige võib vahel väga segast juttu rääkida ja olla väljakannatamatu, mis on kahtlemata raske mõlemale poolele. Teadlik elukaaslane peaks avatult mõtlema ja analüüsima, et võib-olla haige jutt ei olegi nii segane, võib-olla on tal õigus.

Kui kaks inimest on sellisel teekonnal koos, peaksid nad kõik oma hirmud ja mõtted avameelselt läbi arutama. Siis võib suhe isegi tugevamaks muutuda. Meil Tatjanaga jäid paljud asjad rääkimata, sest keelebarjäär mängis ikkagi oma rolli. Nii oligi lihtne tekkima mõte, et võib-olla pole meie suhe ikka päris see. Ma ei saanud temaga asju nii sügavuti arutada nagu näiteks Argoga. Räägin vene keelt küll vabalt, aga ikka tuli ette mõtteid ja emotsioone, mida osanud teises keeles edasi anda. Võib-olla see meie suhtele saatuslikuks saigi. Pärast sain teada, et ka tema oli paaril korral soovinud lahku minna. Mina sellest tol ajal muidugi aru ei saanud, sest mul oli endaga nii palju tegemist.

Pärast haigust tekkis mul soov elada täiel rinnal ja ma tahtsin seda teha üksi. Nüüd ma enam ei arva, et täiel rinnal elamiseks peab üksi olema, pigem vastupidi. Perekond oli siis ja on ka praegu minu jaoks väga tähtis. Tol ajal tekkis minus aga mingi egoism; tahtsin kõike kogeda ja läbi elada, tahtsin elu, mis mul minu arvates oli seni elamata jäänud.