Jala jälg

Nike: 50-dollarilisest ettevõttest maailma tuntuimaks kaubamärgiks

1962. aastal laenas äsja ärikooli lõpetanud Phil Knight oma isalt 50 dollarit ja lõi ettevõtte, millel oli lihtne missioon: importida Jaapanist hea kvaliteedi ja soodsa hinnaga spordijalatseid. Oma laimirohelise Plymouth Valianti pakiruumist müüs Knight esimesel aastal 8000 dollari eest jalavarje. Praegu on Nike aastakäive kuni 30 miljardit dollarit. Idufirmade ajastul on Nike kõikide idufirmade eeskuju ja nn vuhhist (Nike logo) on saanud revolutsiooniline, üle maailma tuntud ikoon, mis on üks levinumaid ja äratuntavamaid sümboleid.

Nike’i asutaja ja tegevjuht Phil Knight räägib Heliose kirjastatud raamatus “Jala jälg. Nike algust meenutab selle looja Phil Knight” esimest korda vähetuntud loo ettevõtte alguspäevist kuni selle arenemiseni maailma üheks kultuslikumaks, uuenduslikumaks ja tulusamaks kaubamärgiks.

Phil Knight

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Sa suudad seda. Oled enesekindel. Saad hakkama.

Katkend raamatust

Istusin maha ja pistsin pea käte vahele. Vaatasin meie oranže püramiide. Mu meel rändas Giza püramiidide juurde. Kõigest kümme aastat tagasi olin olnud seal, ratsutanud nagu Araabia Lawrence kaameliga üle liivaväljade, nii vaba kui üks mees saab olla. Nüüd olin Chicagos, võlakoorem seljas, hingitseva jalatsifirma juhataja, kes tuleb välja uue kaubamärgiga, millel on vilets kvaliteet ja kõverad swoosh’id. Kõik on tühine.

Vaatasin messikeskuses ringi, tuhandeid müügiagente, kes tunglesid näituseboksides, teiste boksides. Kuulsin, kuidas nad ohootasid ja ahaatasid kõigi teiste jalatsite peale, mida esmakordselt esitleti. Mina olin see poiss loodusteaduste näitusel, kes ei näinud oma projekti kallal piisavalt vaeva, kes alustas alles eelmisel õhtul. Teised lapsed olid valmistanud purskavaid vulkaane ja välgumasinaid, kuid minul oli üksnes päikesesüsteemi mudel, mis oli valmistatud ema riidepuude külge kinnitatud koitõrjepallikestest.

Neetud, see ei olnud hetk tutvustada defektseid jalatseid. Veel hullem, me pidime määrima need defektsed jalatsid pähe inimestele, kes ei olnud meiesugused. Nemad olid müügimehed. Nad rääkisid nagu müügimehed, kõndisid nagu müügimehed ja olid riides nagu müügimehed – ranged polüestrist särgid, Sansabelti püksid. Nemad olid ekstraverdid, meie introverdid. Nemad ei mõistnud meid, meie ei mõistnud neid ja ometigi sõltus meie tulevik neist. Ja nüüd me pidime neid kuidagimoodi veenma, et see Nike värk väärib nende aega ja usaldust – ja raha.

Ma olin enesevalitsust kaotamas, peaaegu kaotamas. Siis nägin, et Johnson ja Woodell olid selle juba kaotanud ning mõistsin, et mina ei saa seda endale lubada. Nagu Penny, nii vajutasid nad minu paanikahoo nupule. „Vaadake, sõbrad,“ ütlesin, „enam hullemaid jalatseid ei ole olemas. Need saavad paremaks. Nii et kui me ainult suudame need maha müüa … oleme omadega mäel.“

Kumbki vangutas alistunult pead. Millised valikud meil on? Vaatasime välja ja sealt nad tulid, kamp müügimehi, kes kõndisid nagu zombid meie boksi poole. Nad võtsid Niked kätte, hoidsid valguse käes. Nad puudutasid swoosh’i. Üks ütles teisele: „Mis pagan see veel on?“ „Pagan, kui ma vaid teaks,“ vastas teine.

Nad hakkasid meid küsimustega pommitama. Hei – mis asi see on?

See on Nike.

Mis pagan see Nike veel on?

See on Kreeka võidujumalanna.

Kreeka mis?

Võidujum…

Ja mis SEE on?

See on swoosh.

Mis pagan see swoosh on?

Vastus lendas minust välja: see on heli, mis tekib, kui keegi sinust möödub.

See meeldis neile. Oo, see meeldis neile vägagi.

Nad tegid meiega äri. Nad tegelikult esitasid tellimusi. Päeva lõpuks olime ületanud oma julgemadki unistused. Me olime üks näituse menulugusid. Vähemalt mina nägin seda niimoodi.