Juhtimise jalajälg

Oleme aastakümneid olnud äärmuses õpikutes kirjutatud äri- ja juhtimisteooriate rakendamisega ja teeseldud uljusega korporatiivreligiooni kummardanud. Kuid kesktee leidmiseks tuleb tunda mõlemat serva ja neist kujundada Covidi-järgne juhtimiskäekiri: juhtimiseta juhtimine. Selle raamatu üleskutse on lõpetada juhtimisteooriate loomine ning lõpetada juhtimine, sest me oleme tegelikult mastaapses juhtimiskriisis. Riigis, organisatsioonides, iseendas. Ise oleme selle kriisi loonud ja ise saame seda lahendada.

Ivari lugu lähtub põhimõttest, et kogu juhtimine on ajutine ja lõpule määratud. Me kõik tuleme üksteise eludesse ajutiselt midagi andma ning midagi võtma, et siis tänutundega edasi minna. Me kõik oleme ajutised – üksteise eludes, organisatsioonides, füüsilises elus tervikuna. Me ei peaks kunagi võtma end või eriti teisi inimesi kindlana oma elus. Kõik, mis sünnib, see sureb. Nagu looduses – ei saa kogu aeg kanda maitsvaid vilju – vahepeal tuleb visata vanad lehed maha, puhata, et siis jälle tärgata, õitseda ning alles siis jällegi kanda vilju.

Ivar Raav

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Meediajuht

Kristi Zirk

Veebiarendaja

Joanna Koovit

Juhiabi

Liina Kumm

Projektijuht

Anneli Allikas-Parv

Toimetaja

Grete Kägo

Toimetaja

Karen Härms

Fotograaf

Joosep Ints

Fotograaf

Virko Veskoja

Videograaf

Caius Vimberg

Videograaf

Me võiksime lubada maksimaalselt 10 % ajast endale teha seda, mis meile ei meeldi.

Katkend raamatust

Miks üldse tööl käia?

Mis on „tööl käimise“ mõte? Ma ei taha kunagi tunda seda, et ma „käin tööl“. See paistab mulle kohustusena teha midagi, mis mulle ie meeldi või mis on ainult teiste vajaduste rahuldamisele keskendunud. Üldjuhul teised ei ole oma vajadusi isegi selgeks teinud, nad arvavad vajavat seetõttu arvavad teadvat, et mida sina vajad ja kuidas peaksid tegutsema oma elus, tootes või kasvades protsentides täpselt nii palju kui ettevõte (kes see on?) on ette pannud.

Üks mu kunagine juht väitis lausa, et tasub olla väga õnnelik, kui meeldiva töö osakaal töösuhtes on üle 10% asjast. See oli üks põhjusest, miks otsustasin sealt orgnisatsioonist lahkuda. Kui juhtkonna liige arvab, et 10% ajast võiksime tööl teha seda, mida tõeliselt armastame, siis on selge, et selles ettevõttes ei looda väärtust iseendale, rääkimata teistest.

Ma arvan, et me võiksime lubada maksimaalselt 10 % ajast endale teha seda, mis meile ei meeldi. Ja seda ka äärmuslikus olukorras. Me ei ela äärmuslikus olukorras ja kui rääkida tüüpilisest tönädalast, mis on 40 tundi, siis juba 10% ehk 4 tundi nädalas tundub liigse eneseraiskamisena, tehes midagi, mida sa ei talu.

Antropoloog David Graeber on avaldanud 2018. aastal raamatu „Bullshit jobs“ („mõttetud tööd“), mille põhisisu võiks kokku võtta Tammsaaret parafraseerides: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ahastus,“ mis omakorda klapib eri tuuringutega, kus julgelt 2/3 inimestest ei ole tööl pühendunud. Gaeberi sõnul võib seda lausa põrguks nimetada: „Põrgu on kogum inimesi, kes kulutavad suure osa oma tööajast ülesannetele, mis neile ie meeldi ja milles nad ei ole kuigi osavad.“ Samal ajal, kui vihatakse oma tööd, kardetakse seda kaotada.

Need 2/3 inimestest ei olegi pühendunud, sest sisimas saavad nad aru, et suurema osa ajast teevad nad väärtust mitteloovat tööd ja tunnevad end sisimas süüdi, psühholoogiliselt vägistatuna, prostituudina. Meile tundub, et tööl käimine on inimeseks olemise realiseerimine. Inimese loomulik osa. Kui tööd ei tee (töötu olek), oled justkui moraalselt väärtusetu. Vaadake loomariiki (kusjuures me ikka oleme osa loomariigist, mitte selle valitseja, erinevalt inimkesksest maailmavaatest, kus inimene on ülimuslik), kus loomulik asend on puhkeasend, et olla vajalikul hetkel energias, kui muud üle ei jää.