Kainus

Sõltuvusest vabaks

Raamatu autor on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu koostaja Neeme Raud. Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata. Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata.

See raamat ei ole kurblik seiklusjutt purjus või narkouimas või pohmeluses olevate inimeste „kangelastegudest“ ja hilisemast sinisest ahastusest. See ei ole ka karskuspropaganda ega otsene eneseabiõpik. Raamatus ei väideta, et „tarvitaja“ elu ei ole üldse lõbus – kohati on ja kuidas veel!

Kindlasti pakub see lugemis- ja mõtteainet kõigile, kes suudavad oma eluga toime tulla alkoholi või muid uimastavaid aineid pruukides ja neile annab see õnnetunde või ka eufooria, aga nad tunnevad, et mõnuaineid võiks siiski vähem olla. Kuid ennekõike on „Kainus“ neile, kelle jaoks „kangemad kraadid“ ei paku enam naudingut, kuid kes ei oska või ei suuda nendega lõpparvet teha, ise samas mõistes, et hukutavale piloteerimisele masenduse, depressiooni, häbi ja üksilduse keskel tuleb lõpp teha … et jõuda uuesti elu päris nautimise ja elamise juurde.

Kuidas muuta oma sõltuvus enese jaoks nähtavaks? Kuidas hakkama saada libastumiste ja tagasilangustega? Miks ei ole paremat varjajat ja valetajat kui sõltlane? Kuidas tegeleda viha, üksinduse, kaassõltuvuse ja sotsiaalse survega juua või tarvitada? Miks peaks paranev sõltlane esialgu hoiduma sügavast armumisest ja kooselust? Miks tuleks ületada hirm end samalaadsete probleemidega mässavate inimeste ees grupikoosolekutel ausalt avada? Miks öeldakse, et sõltlasele sobib ainult parim?

Raamatus kõnelevad kaks ise sõltuvuslõksus olnut – sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ja ajakirjanik Neeme Raud. Otsekohesed jutuajamised annavad võimaluse ka lugejal oma probleemidele selgelt otsa vaadata ning paranemisprotsessi plaanida ja ellu viima hakata. Lisaks on vestlused aastaid sõltlastega tegelenud psühhiaatri Kaiti Redlichi ja kaassõltuvusnõustaja-pereterapeut Katrin Hallikuga.

Kaja Heinsalu
Neeme Raud

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Monika Kuzmina

Vastutaja

Kui soovime elada nagu normaalsed inimesed, siis kõige kindlam viis selleks on tarvitamine lõpetada.

Katkend raamatust

Ei leiuta jalgratast ükski sõltlane

Kas alustamegi esimest vestlust ikka nii, nagu raamatud sõltlastest sageli algavad: olin, jah, joodik, aga nüüd olen kaine ja tahan iga hinna eest teisi aidata? On see ka sinu lugu, Kaja?

Me tegelikult ei taha enam oma joomalugudest rääkida, sest neis ei ole enam midagi erilist. Kõigi sõltlaste lood on ühel hetkel väga sarnased. Huvitav ongi see, et kõik jõuavad varem või hiljem üsna sarnasesse punkti ja reageerivad alkoholile ja ainetele lõpuks ikkagi sarnaselt: tekivad sarnased higistamised, värinad, unetus, depressioon ja sealt edasi läbi tõusude ja mõõnade, mis viib elu järjest suuremasse kaosesse. Ükski sõltlane ei leiuta tegelikult jalgratast, ei juues ja tarvitades ega kaineks saade. Ma ütlengi nüüd, et 25 aastat tagasi olin ma täiesti tavaline alkohoolik.

Endale lõpuks päris ausalt tunnistamine, et olengi joodik või narkomaan, on erakordselt raske, tean seda ise. See mõjub kui kirvehoop teadvusele. Pikka aega pakuvad varju asendussõnad, mida kasutame: mõnuainete kuritarvitaja, haige, sügavas depressioonis jne. Aga kindlasti mitte joodik, mitte narkar, mitte junkie, sest sinna põhjakihti mina ju ei kuulu. Ka ise võitlesin enese vastu lõplikult – ja julmalt – ausaks muutumisega üsna pikalt, kuid lõpuks tunnistasin seda. Ilma ei saa eluga edasi minna. Kui kaua sul päris aususeni aega kulus? Tunnistamiseni, et olidki joodik?

On nii, et endale tunnistada, et olen alkohoolik, ongi üks raskemaid asju. Me võime leida sellele ilusamaid ja teaduslikumaid nimetusi, aga sisu jääb alati samaks. Reeglina on selle tingimusteta tunnistamine kõige olulisem ja murrangulisem punkt. Minu jaoks oli tunnistamine suur alandus ja kergendus samaaegselt. Olin suures augus ja oma probleemi mitte tunnistamine oleks tähendanud edasi kaevamist, tunnistamisega aga andsin endale võimaluse labidas kõrvale visata ja hakata otsima väljapääsu.

Kajastused

KÜSI PAKKUMIST