Kirjanduskliinik

Katkend raamatust

Ainult mõtestamise kaudu mõistame teist inimest, kultuuri, aega ja oma olemasolu.

Seattle`i ülikooli üliõpilased küsisid minu käest, kas ma usun, et kultuur võib päästa maailma. Ma usun, et võib päästa küll, aga siis me peame teda elus hoidma, armastama, temaga suhtlema, käima näitustel, lugema häid raamatuid, mõtisklema, kuulama head muusikat, rääkima ja arutama üksteisega, tegelema sellega, mis annab elule, iseendale ja teisele tähenduse, mis lisab uudishimu teadmiste järele.

Valu mõistmine pole minevikus olemine ja empaatilisema homse loomine. Valu mõistmine on valu mõistmine. Mõistmine on teraapia. Mõistmise abil loome uusi kirjandusteoseid, filme. Mõistmine aitab armastada.

Ajalugu ei ulatu olevikku. Üksikisiku puhul lõpeb see siis, kui lõpeb lapsepõlv ja ta saab maailmast teadlikuks – Veijo Meri (1928-2015).

Loojaks saadakse läbi tarkuse ja mõistmise, selleks on vaja aega, täiesti omaette olemist, kasvõi natukeseks – Jaan Kross (1920-2007).

Ideoloogia võib ka hullutada, kui need seostatakse rõhumist sisaldavate abstraktsioonidega, mis soosivad egoismi, kadedust ja madalaid motivatsioone, ahnust.

Mõtestamine teeb vabaks, sest on jagatud kogemus, mis kasvatab inimsust, inimlikkust ja loob paremat tulevikku ja hoiab rahu, sest hoolivus ja empaatia, mis sellise tööga kaasneb, ongi armastus.

Vahel oleme ise oma vanemate vanemad.

Vaimset vabadust ei saa inimeselt võtta, see aitab lõpuni elada mõttekalt, see annab lootust olla selles elu põrgumängus tugevam ja aegki hakkab toetama üksikinimest.

Teadmised sellest, kust me tuleme ja mida me oleme üksikisikuna ja kollektiivselt läbi elanud, sellega kaasnev puhastumine ja empaatia, arusaamine ja arm enda ja ligimese vastu on vabaduse eeldus.

Niisuguses olukorras, kus inimelu on odav ja sõltub vägivaldsest süsteemist, pole ellujäämine iseenesestmõistetav, kuid see ei keela küsimuse esitamist enda sees: mida tähendab olla inimene? Mis on minu elu eesmärk neis oludes? Need küsimused on olulised igal ajal.

Mõni inimene näeb elu kui lõputut naudinguotsingut. Teine usub, et elu seisneb võimus ja raha kogumises.

Tähenduse leidmine on igaühe võimuses, olenemata inimese tervisest, jõukusest või oludest – ükskõik kui õnnetu ta parasjagu on. Inimesel on alati võimalus oma suhtumist valida.

Me saame valida, kuidas regeerida igale mõttele, emotsioonile või asjaolude kogumile. Sa ei pea hakkama nendega sõdima, vaidlema, tõestama kellelegi midagi. Inimene peab leidma oma elu mõtte dialoogis enda ja oma jõuvarudega.

Ükskõik, milliste elukogemustega me kokku puutume, on meil alati sisemine vabadus otsustada oma suhtumise üle ning jääda truuks oma iseloomule ja kohustustele elu ees, iseenda südametunnistuse ees.

Frankl (Viktor Frankli 1905-1997) – väidab, et elule saab tähenduse leida kolmel viisil: töö kaudu, eriti kui see töö on oma olemuselt nii loominguline kui ka kooskõlas meist endist suurema eesmärgiga. Armastuse kaudu, mis sageli väljendub teiste teenimises. Ja läbi kannatuste, mis on inimkogemuse põhialus.

Kui elul üldse on mõte, peab ka kannatusel mõte olema. Ilma kannatuste ja surmata ei saa inimelu olla täielik – Frankl.

Frankl jõudis järeldusele, et inimese tõeline proovikivi on leida oma elule mõte – üldist vastust ei ole, iga inimene peab sellele küsimusele ise vastama. Ta peab mõtlema, kuidas elu teda nii-öelda küsitleb, iga päev ja iga tund. Lahendus ei ole rääkimises või palvetamises, vaid õiges tegevuses ja käitumises. Elu tähendab lõppkokkuvõttes vastutuse võtmist oma probleemidele õigete lahenduste leidmise eest ja nende ülesannete täitmise eest, mida elu igale inimesele pidevalt seab.

Küsi, mida tähendab olla inimene, kes sa oled ja mis on sinu eesmärk ja elu mõte ning liigu selles suunas. Ära tee seda teiste heatahtlikkust või pahatahtlikkust arvestades. Küsi endalt alati, kes olen mina, kuula, mis sul öelda on, mitte ära lähtu teiste arvamusest elu ja inimeste kohta. Kuidas minu üks või teine tegu muudab minu enda maailma ja mida ta teeb teistele?