Kui isa kinkis raamatuid

„Veel samal õhtul luges isa kellegi raamatust ühe loo ette, valju häälega, selgesti, siis lugesime ise edasi. Lugesime kaks korda, kümme korda, kuni lood jäid pähe. Siis hakkasime arutama, miks tegelastega nii halvasti läks, ja oli hea meel, kui kõik hästi lõppes. Mõnikord olime ise jutu tegelased ja elasime kõik selle mängus uuesti läbi, mis jutuski oli. […] Raamatute maailm sai meie maailmaks, tegelaste rõõmud ja mured meie muredeks ja rõõmudeks.“

„Kui isa kinkis raamatuid“ on kogumik armastatud lastekirjaniku Jüri Parijõe (1892–1941) ajatu võluga südamlikest lugudest.

„Nii tuli raamat meie juurde, kui olime alles lapsed. Nüüd neid raamatuid enam alles ei ole, kuid kõiki neid lugusid mäletame selgesti, nagu oleksid nad alles eile loetud. Isa puhkab ammu mullas, kuid rõõm, mis ta meile raamatute kinkimisega valmistas, soojendab südant praegugi.“

Jüri Parijõgi

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Nii tuli raamat meie juurde, kui olime alles lapsed. Nüüd neid raamatuid enam alles ei ole, kuid kõiki neid lugusid mäletame selgesti, nagu oleksid nad alles eile loetud.

Katkend raamatust

Mäletan, et iga kord nädal või paar enne pühi sõitis isa linna pühadekaupa tooma. Need olid meile lastele ärevad ning rõõmsad päevad, sest isa tõi meile linnast ikka midagi kaasa – saia, mänguasju ja raamatuid. Linn oli meie kodust kaugel, isa sõitis juba vara hommikul minema ja tuli tagasi alles hilja õhtul. Siis andis oodata ja joosta õueväravale, nii et väsimus tuli peale. Kogu päeva sai arutada, mis ta peaks täna tooma. Et ta saia toob, selles ei olnud kahtlust, kas ta aga Juhanile papist hobuse toob või prääksuva pardi – selles võis juba kahelda. Samuti ei kahelnud meie, et ta raamatuid toob, sest kunagi ei tulnud ta tagasi ilma raamatuteta.

Juhan tahtis kõige rohkem neid raamatuid, kus oleks sees võõramaa loomi, mina eelistasin meremeestelugusid, kuna õde Anna tahtis ilusaid ja haledaid raamatuid. Kord tõi isa talle raamatu, kus oli jutt Rannapere Annist. See jutt meeldis Annale eriti, sest tüdruku nimi oli samuti Anni nagu temalgi – Anni ja Anna, ega seal suurt vahet ole. Peaasi – jutt oli nii hale, et nutsime kõik, kui Anna seda ette luges. Sellest ajast peale tahtiski ta jutte, mida lugedes saaks nutta.

Juba lõuna paiku hakkasime arutama, kas isa hakkab juba tulema, kas on kaubad ostetud ja raamatud ka. Võib-olla on ta parajasti raamatukaupluses ja valib, mida võtta … Võib-olla on juba tulemas.

Vastu õhtut hakkasime kordamööda väraval vaatamas käima, esiti harvemini, pärast iga viie minuti takka. Mõnikord jooksime mööda karjatänavat maanteele ja kuulasime linna poolt hääli. Ükskord pani Juhan kõrva vastu maad ja kuulatas, ta teadis, et nii võib kuulata mitme kilomeetri taha. Iga koerahaugatus, iga vankrilogin Väljamäe taga erutas meid – viimati ongi isa.

Harilikult läksid need ootamised kõik tühja – isa tuli õue märkamatult. Istusime laua taga, sorisime ja vaatasime vanu raamatuid, kui õuest äkki kuuldus vana ruuna puristamist – isa oligi õues.

Nüüd jooksime toast välja, kuid ei tohtinud kohe küsima hakata, mis isa linnast toonud, see oleks edevus olnud. Aitasime hobuse lahti rakendada, riistad rehe alla viia ja pakid tuppa kanda.