Kuidas arstid mõtlevad?

Keskmiselt katkestab arst sümptomeid kirjeldava patsiendi jutu kaheksateistkümne sekundi jooksul. Just nii lühikese ajaga otsustavad paljud arstid, milline on arvatav diagnoos ja parim ravi. Sageli on sel moel tehtud otsused õiged, kuid ometi võib arst kriitilisel hetkel eksida – mõnikord fataalsete tagajärgedega.

Raamatu autor Jerome Groopman toob välja arstide otsuseid mõjutavad tegurid ja mõtlemisprotsessid, analüüsides põhjuseid, miks arstid eksivad, ja näitab, millal ja kuidas oleks võimalik hoiduda kiirustades tehtud otsustest. Sageli piisab täpsema diagnoosi saavutamiseks sellest, kui patsient on oma jutu ja sümptomite kirjelduse paremini läbi mõelnud ning oskab seda ka selgelt arstile edasi anda.

Kuigi patsientide lood on esitatud greianatoomialiku pingelisuse ja doktorhausiliku põnevusega, kasutab Groopman põhjalikke teadustöid, parimate arstidega tehtud sisukaid intervjuusid ning omaenda kogemusi nii arsti kui ka patsiendina: ta on paljud selles raamatus esitatud õppetunnid selgeks saanud omal nahal, omaenda vigade ja teda ravinud arstide eksimuste põhjal.

Jerome Groopman

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Monika Kuzmina

Vastutaja

Patsiendid ja nende lähedased võivad olla arstidele head partnerid, kui teavad, kuidas nad mõtlevad ja mis mõnikord tingib mõtlemisprotsessi ebaõnnestumise.

Katkend raamatust

Anne Dodge ei mäleta enam, mitme arsti juures ta on viimase kolmekümne aasta jooksul käinud. Ta oletab, et neid võis olla umbes kolmkümmend. Nüüd, kaks päeva pärast 2004. aasta jõulupühi, üllatavalt pehmel talvehommikul, oli naine teel Bostonisse, järjekordse arsti juurde. Tema peamine raviarst oli sellele vastu sõdinud, väites, et Anne’i probleemid on sedavõrd pikaajalised ja selgelt välja kujunenud, et see konsultatsioon on täiesti tarbetu. Naise kavaler seevastu oli seda jonnakalt nõudnud. Anne kinnitas endale, et arsti juures käimine rahustab tema elukaaslase maha ja ta on juba keskpäevaks kodus tagasi.

Anne on kolmekümnendates eluaastates, kartulikoorekarva juuste ja leebete siniste silmadega naine. Tema lapsepõlv möödus Massachusettsi väikelinnas kolme õe seltsis. Mitte ükski neist ei põe tema omaga sarnanevat haigust. Kahekümnendatesse eluaastatesse jõudes avastas naine, et tal on söömisega probleeme. Tal tekkis iga söögikorra järel tunne, otsekui haaraks kellegi käsi ta mao ümbert kinni ja väänaks seda. Iiveldustunne ja valu olid nii ägedad, et ajasid teda aeg-ajalt oksele. Perearst vaatas naise läbi ja väitis, et temaga on kõik korras. Ta kirjutas naisele antatsiide1 . Aga 1 Ravimid, mis neutraliseerivad maosisaldise happesust ja vähendavad söögitoru ärritusest põhjustatud kõrvetisi. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. sissejuhatus 10 sümptomid ei kadunud kuskile. Anne kaotas söögiisu ja pidi end sööma sundima; seejärel hakkas tal halb ning ta pidi vargsi tualettruumi tõmbuma, et seal oksendada. Tema perearst arvas teadvat, mis naisel viga on, kuid tahtis diagnoosis kindel olla ning andis talle saatekirja psühhiaatri juurde, kus diagnoos pandud sai: anorexia nervosa koos buliimiaga, toitumishäire, millele on iseloomulik oksendamine ja toidu vältimine. Ravita jäämise korral tähendanuks see naise surnuksnälgimist.

Anne oli aastate jooksul ja enne praeguse arsti – toitumishäiretega patsientidele keskendunud naise – leidmist kokku puutunud paljude esmatasandi abi pakkuvate arstidega. Ühtlasi oli Anne käinud mitme endokrinoloogiaspetsialisti, ortopeedi, hematoloogi, nakkushaiguste spetsialisti ja mõistagi psühholoogide ja psühhiaatrite juures. Teda oli ravitud nelja erineva antidepressandiga ja lisaks käis ta kord nädalas vestlusteraapias. Naise igapäevast kaloritarbimist jälgisid kullipilgul toitumisspetsialistid.

Aga Anne’i tervis halvenes sellele vaatamata ja viimased kaksteist kuud olid olnud kõige viletsamad ta elus. Naise punavereliblede ja vereliistakute arv oli langenud ohtlikult madalale tasemele. Luuüdist võetud biopsia näitas, et selles oli väga vähe arenevaid rakke. Kaks hematoloogi, kellega Anne oli konsulteerinud, panid vereprobleemid toitainetepuuduse arvele. Lisaks oli Anne’il tõsine osteoporoos. Ühe endokrinoloogi sõnul meenutasid naise luud D-vitamiini- ja kaltsiumipuuduse tõttu kaheksakümneaastase naise omi. Ortopeed diagnoosis ta jalapöidades mikromõrad. Ühtlasi oli märke selle kohta, et ta immuunsüsteem on üles ütlemas; naine oli põdenud mitut infektsiooni, sealhulgas meningiiti. 2004. aastal paigutati naine neljal korral vaimse tervisega tegelevasse asutusse, lootuses, et ta järelevalve all kaalus juurde võtab.

Kajastused

  1. Kuidas arstid mõtlevad ja miks nad võivad eksida? – 14.05.21 Raamatud/Postimees

KÜSI PAKKUMIST