Läbi lehtede kumav valgus

Katkend raamatust

Ellis märkas tammetüves üsna maapinna lähedal pimedat õõnsust. See oleks hea koht, kuhu sõnum pista.

Mida ta kirjutaks? Kuidas paneks sõnadesse selle, mida oli näinud, kui sellest siiani ise aru ei saanud?

Ta proovis kujutleda, kuidas oleks sõnastanud selle üheksa-aastasena. Lühidalt ja tillukesele paberitükile. Kallis Puu, Jonah reetis mu. Ma ei tea, mida teha. Ellis.

Tegelikult tahtis ta kirjutada Mida ma peaksin tegema? Aga kui arvata välja see päev, mil ta palus tuulel Zane tagasi tuua, ei küsinud ta tavaliselt midagi otse. Sõnumite kirjutamine oli enamasti moodus talle muret tekitavad asjad läbi mõelda. Ta oli seda aastaid teinud ja mida pikemaks kasvas tema, seda pikemaks läksid ka sõnumid.

Kallis Kivi, ma tahan teada, kus on Zane ja kas ta igatseb mu järele.

Kallis Puu, ema ei tõuse üles ja mul pole midagi süüa. Võib-olla peaksin Edithilt õhtusööki küsima.

Kallis Salamander, Heather ütles mulle täna, et peaksin oma riideid pesema. Ta ütles seda bussis kõigi ees. Ma tahan koos sinuga selle kõdupuu all elada. Sa võid seal olla nii must kui tahad.

Jasper ja River olid ette jooksnud. Nad olid praegu juba metsatiigi kohale ulatuva väikese paadisilla juurde jõudnud.

Ellis pidi mõtted olevikku tagasi kiskuma.

“Ettevaatust!” hõikas ta. “Ärge liiga vee lähedale minge!” Poisid olid neljased ja neile oli küll ujumistundides õpetatud, kuidas vee peal püsida, kuid Ellis kartis ikkagi neid sügava tumeda vee ligi lasta.

Kui ta paadisillale jõudis, olid poisid sellel kõhuli, kahvad käes, ning jahtisid konnakulleseid. Ellise käsivarre- ja õlalihased said valusast pingest hõlpu, kui ta beebi koos turvahälliga maha asetas. Ta andis teises käes rippunud kotist poistele kaks kaanega klaaspurki.

“Kalda äärest leiab neid rohkem,” ütles ta.

Ta näitas poegadele, kust kaldamudas kulleseid võib leida. River, kel olid põlvini ulatuvad kummikud jalas, astus vette, et Jasperit takistada. Ta tahtis esimesena kullekese kinni püüda.

Jonah ja Ellis naljatasid salamisi, et kaksikud on oma nimesid liiga sõna-sõnalt võtnud: River oli valjuhäälne ja kärsitu nagu kiirevooluline vesi, Jasper aga vaikne ja kannatlik nagu kivi. River sündis vennast kolm minutit varem ja oli sestpeale Jasperist kõiges kolm sammu ees olnud.

Jonah peale mõtlemisest hakkas Ellisel füüsiliselt halb. Ta istus beebi kõrvale maha.

Ta peab mehest lahutama. Ilmselgelt.

Mees oli ilmselt Ellise raseduse algusest saati Irene`iga olnud. Just siis oli ta hakanud tunde võtma. Kõik need kuud oli ta maganud oma pingul lihastega tennisetreeneriga, sellal kui tema last kandva naise keha aina lodevamaks muutus. Ellis kahtlustas, et mees oli valetanud talle keerulise juhtumi kohta advokaadibüroos. Valetanud oma poegadele. Polnud neid laupäeval isegi parki viinud. Ilmselt oli ta ka siis olnud Irene`i juures.

Ellis nägi vaimusilmas üha uuesti ja uuesti, kuidas Jonah oma töökoha juures naise valgesse sportautosse istub. Kuidas nad kirglikult suudlevad. Kell pool kaksteist ennelõunal. Tennis polnud ainus, mis Jonah viimasel ajal vormi oli ajanud. Ilmselt tegi ta oma pikkadel lõunapausidel samuti intensiivset trenni.

Poisid olid temaga koos autos, kui Ellis seda suudlust nägi. Nemadki oleksid seda märganud, kui Ellis poleks kähku midagi öelnud, et nende tähelepanu mujale juhtida. Seda oleks võinud pealt näha ükskõik kes Ellise sõpradest. Tõenäoliselt olidki mõned nende ühised sõbrad paarikest juba koos näinud või teadsid nende armuloost. Ellis tundis, nagu oleksid ka nemad ta reetnud.

“Ma leidsin terve portsu!” teatas River. “Ema! Tule vaata!”

Ellis heitis pilgu turvahällis magavale Violale. Laps oli konarlikul teel läbi metsa tukkuma jäänud. Ellis jättis ta paadisilla juurde ja läks konnakulleseid vaatama.

“Kas sa näed neid?” küsis River. “Ema? Ema?”

“Näen.”

“Sa astud neile peale,” sõnas Jasper. “River, jäta järele!”

“Ei jäta! Nad ujusid minema.”

“Ema, ta tapab neid.”

“Poisid rahunege nüüd maha, eks. Pange oma purkidesse natuke tiigivett ja proovige mõned kinni püüda.”

“Kui palju?” küsis Jasper.

“Te mõlemad võite umbes kümme tükki püüda. Kakskümmend oleks suure ümmarguse akvaariumi jaoks paras,  või mis te arvate?”

“Ma tahan enda omi hoida Jasperi omadest eraldi,” teatas River.

“Ei, nad lähevad kõik koos akvaariumi. Ja kui nad on konnadeks kasvanud, toome nad siia tagasi.”

“Miks?”

“Siin on nende kodu. Nad on kohanenud selle keskkonnaga.”

Kuidas kohanevad poisid neid ootava uue eluga? Nüüd tuleb neil hakata pendeldama kahe vanema ja kahe kodu vahet. Kas ta saab maja endale või võtab selle Jonah? Kas ta peab  tööle minema? Millise töö võiks leida üks lõpetamata haridusega taimebioloog, eriti kui tal on null kogemust kõiges peale tittede?