Maximuse muhedad mõtisklused

Maximus on üks rõõmsameelne Berni Alpi karjakoer. Kuigi tema kahe karvase kõrva vahel on sageli mõni krutskiplaan varuks, jagub tal oidu ka elu üle mõtisklemiseks. Ta suhtleb külas elavate sõpradega, kelle hulka kuuluvad naabri-Pitsu, naabri-Pauka, naabri-Nessa ja tema silmarõõm naabri-Alma. Karjakoer mõtiskleb humoorikal moel erinevatel teemadel: tänulikkusest, loodusega kontaktis olemisest, elurõõmust, sõpruse hoidmisest, vanemate austamisest, elu loomuliku kulgemise usaldamisest, enese väärtustamisest, mediteerimisest ning loomulikult armastusest.

Lugemisrõõmu pakub see raamat nii väikestele kui ka suurtele. Igaüks võib siit leida peale toredate äratundmiste ka uusi väärtuslikke taipamisi või veidi teistmoodi vaatenurki elule. Raamatus saab kõrvuti jälgida eesti- ja võrukeelset teksti.

Kreet Rosin-
Pindmaa

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Kindel on see, et aigu om.

Katkend raamatust

Aega on

«Huvitav, kuhu naabri-Alma täna nii kauaks jääb?» mõtiskles Maximus järve ääres päikesevarju all.

Ta ootas hiljuti naabertallu kolinud äraütlemata armsat koerapreilit. Nad olid mõned korrad kohtunud ning karjakoer oli neiule jätnud vana kase alla ettepaneku võtta üheskoos päikese- ja õhuvanne. No ikka selleks, et karv paremini läigiks!

Alma oli nende ühel südantsoojendaval kohtumisel tsiteerinud itaalia poeeti Cesare Paveset: «Me ei mäleta päevi, me mäletame hetki.» Maximus mõtiskles selle üle, kuidas küll koguda rohkem selliseid tähendusrikkaid hetki, mis väärivad mäletamist ja südames kandmist.

Samal ajal jälgis ta virvendusi järvepinnal ning kuulatas eemalt kostuvat sookurgede kruuksumist ja turlututamist. Talle meenus üle järve kostuvast raadiost kuuldud saade sookurgedest. Seal räägiti Soomes kirja pandud õpetusest, mille järgi tuli hea lauluhääle saamiseks kurgede saabumise eel sohu minna, otsida sealt kuresulgi ning sättida need kolmeks päevaks kuuekaeluse alla.

«Huvitav, kas mul tasuks oma lauluhääle parandamiseks teha üks retk sohu?» arutles endamisi karjakoer, kellele väga meeldis viisijuppi veeretada. «Äkki käin kohe nüüdsama ruttu ära, siis on Alma tulekuks mu laulul veel parem kõla?»

«Eh, üksnes kirbu otsimisega on kiire, kõige muuga on aega küll! Aigu om, kipõt ei olõ,» kordas Maximus endamisi võrokeste ütlust, kui mõtiskles selle üle, kas peaks vaatama minema, kuhu kaunis Alma nii kauaks jääb.

«Ju tal läheb siis täna oma koonu puuderdamise ja saba kammimisega veidi kauem aega. Ega koerapreilisid pole mõtet tagant utsitada, kui asi puudutab enda ilusaks sättimist. Kindel on see, et aigu om,» lausus karjakoer endamisi ning hakkas ajaviiteks kala püüdma.