Me lahendame mõrvu

Katkend raamatust

Lõuna-Carolina uduses kuumuses kärgatab läbi õhu järjekordne kuul.

“Me peame auto varastama,” ütles Amy Rosiele. “ Kiire auto.

“Meie pihta tulistatakse hetkel,” ütleb Rosie. “Äkki keskenduks sellele?”

“Nad ei tulista meie pihta,” ütleb Amy. “Nad tulistavad meie lähedale. Ja professionaalne tegija ei tulistaks üldse, nii et ärge olge nii melodramaatiline. Umbes seitsme minuti pärast tüdinevad nad ära.”

“Ma sätin end siis mugavalt sisse,” ütleb Rosie. “Aga ma võiksin meile lihtsalt auto rentida. Kui see muidugi sinu meelest liiga lame pole.”

“Te ei  tohi oma krediitkaarti kasutada,” ütleb Amy. “Nüüdsest alates. Ei midagi, mille jälgi on võimalik ajada.”

Ta on just kuulanud ära Jeffi sõnumi. Professionaalne ja täpne, kuigi ta ei näi teadvat, miks Amy on sihikule võetud. Mees oli selge sõnaga öelnud, et tema ja Rosie peavad jäljetult kaduma. Samuti ei saa nad Londonisse naasta: Jeff on läinud ja käskinud tal mitte kedagi usaldada. Nemad Rosiega peavad püsima liikumises. Amy on küll veidi häiritud, kuid Jeffiga saab kindlasti kõik korda; ta on professional. Kuigi Amy mõistab, et nüüdsest alates saavad nad loota vaid iseendale.

“Krediitkaarte ei tohi kasutada?” küsib Rosie. “Tapa mind parem kohe, Amy.”

Veel üks kuulivalang. Äkki juba veidi kaugemal? Scroggie maja taga on metsatukk, täiuslik koht, kus end varjata. Sellepärast ongi Amy ja Rosie peitnud end selle asemel hoopis naabrite aeda basseinikatte alla. Ainult nende pead on vee peal. Basseini kõrval on Scroggie juures välja prinditud dokumendid ja Rosie käekott. Rosie Louis Vuittoni kohver on praegu trampoliini all.

Relvaga mees oli jooksnud otse metsa poole. Nagu Amy oligi ette näinud. Relvaga mehed on suuremalt jaolt idioodid.

Šerif Scroggie maja ja arvuti osutusid tõeliseks aardelaekaks. Tema isiklik e-postkast oli täis sõpradele saadetud kirju, kus ta hooples talle sülle sadanud suurte summade üle ( “Rohkem kui tavaliselt, Scroggie-poiss sai korraliku nutsu”) ja selle üle, et mingid tähtsad ninad olid palunud tal täita üks tähtis ülesanne ( “Küsisid mind isiklikult, noh. Ju nad olid kuulnud, et ma toon tulemust”).

Nii et Scroggie ei juhatanud neid Andrew Fairbanksi tapja juurde. Scroggie oli see tapja.

Silma jäi veel kolm asja.

Esiteks tema surnukeha: sellest oli raske mööda vaadata. Oli selge, et mees oli samuti tapetud. Kas Loubet? Seda kätetööd vaadates oli Amy kindel, et süüdalne oli keegi, kes oli inimeste tapmisele erakordselt pühendunud, nii et vabalt võis olla.

Teiseks poekott saja tuhande dollariga, mille Rosie ülemise korruse riidekapist leidis. Tõenäoliselt varastas Scroggie selle summa jahilt leitud raha hulgas. See selgitaks, miks oli jahilt leitud kotis üheksasada tuhat dollarit. Oli, kuidas oli, see oli Scroggiest päris loll käik. Need sada tuhat on hetkel lamamistooli all selles tagaaias, kus nad end peidavad. Nüüd, kui Amy peab nähtamatuks jääma, kulub see ära.

Ja kolmas ning hetkel kõige pakilisem asi on see, et keegi avas nende pihta tule kohe, kui nad Scroggie majast välja ronisid.

“Mis sa arvad, kes meie pihta tulistavad?” küsib Rosie. “Palgamõrtsukad?”

“Palgamõrtsukas,” ütleb Amy. “Teda on ainult üks. Kusjuures pole ta ka eriti hea – kogu see kõmmutamine lihtsalt reedab ta asukoha. Kuulmise järgi ütleks, et tegu on Glock 22-ga, nii et tõenäoliselt politsei. Kui Scroggie on nende palgal, võib neil olla veel teisigi võmme, kes mind otsivad.”

“Sa tead relvadesst kole palju,” ütleb Rosie.

Veel üks lask, taas veidike kaugemalt, laskja üritab neid peidust välja hirmutada.

“Ma taipasin just, et me oleme basseini madalas otsas ja ma saan jalad põhja toetada,” ütles Rosie. “Kas sinu pihta tulistatakse sageli?”

“Jah,” vastas Amy.

“Minu jaoks on see esimene kord,” ütles Rosie. “Ei, oot, teine. Aga ikkagi, ma ju ütlesin, et meil on kindlasti lõbus, kui saarelt ära läheme. Ja sina ei uskunud.”

“Keda te maailmas kõige rohkem usaldate?” küsis Amy.

“Keda ma usaldan?” kordab Rosie. “Issake. No kui peab vastama, siis ehk Cheri?”

“Meil on kellegi abi vaja,” ütleb Amy. “Londonisse tagasi me minna ei saa. Kas on mingi koht, kus saaksime peatuda ja mis on kõige rohkem nelja-viietunnise sõidu kaugusel?”

“Mu sõber Barb pakub meile peavarju,” ütleb Rosie. “Sina vaata, kust see auto ärandada. Kas see tähendab, et sa ei raputa mind maha?”

“Te ei lahku hetkekski mu kõrvalt,” ütleb Amy. Jeff oli pidanud ka Vassili Karpini probleemiga tegelema. Ja et Jeff on rajalt maas, tähendas see, et Karpin on endiselt Rosiele ohtlik. Amy jaoks on see veel üks raskendav asjaolu.

Lasud on päris vaikseks jäänud. Kolm minutit veel ja siis läksime. Varastame auto, läheme selle Barbi juurde, kes ta ka on, ja kogume end. Miks François Loubet teda jahib? Miks hoiatas Jeff teda oma endise parima sõbra Henki eest? Ja kuidas on see kõik seotud Andrew Fairbanksi, Bella Sancheze ja Mark Goochiga? Seda kõike on hetkel Amy jaoks liiga palju seedida.

“Aga keda sina üldse usaldad?” küsis Rosie. “Meil võib peale Barbi veel abilisi vaja minna. Barb on kaheksakümmend.”

Ja see oligi kõige tähtsam küsimus. Keda Amy siin maailmas usaldas? Kelle poole saab ta nüüd abi otsides pöörduda?

Ta usaldab jäägitult oma abikaasat Adamit. Nende suhte üsna alguses oli Amyl valedetektor pardapagasis kaasas ja mees oli nõustunud laskma end selle külge ühendada ja vastama kõigile Amy küsimustele. Seepärast saabki Amy kindel olla, et Adam teda armastab, et ei petaks teda kunagi ja et ta salajane lemmiklaul on Celine Dion “My Heart Will Go On”.

Aga Adam on Macaus ja Adam tõmbab end looteasendisse niipea, kui esineb märke sellest, et võib jamaks minna. Sellepärast nad ongi nii hea kooslus.

Jeff Nolan. Jeff Nolani kätesse usaldaks ta ka oma elu. On sõna otseses mõttes mitu korda oma elu tema kätesse usaldanud. Aga nüüd on mees ise ka sellesama jama sees.

Rosie? Kas ta Rosiet usaldab? Amyle tundub, et vist küll, kui vaatab naist, kes on kaelani vees ja värskendab telefoni taskulambi valguses huulevärvi.

Aga tal on kohe abi vaja ja maailmas on veel ainult üks inimene, keda ta päriselt usaldab. Ja tegelikult võiks temast selles olukorras ka abi olla. Keegi, kes on omal ajal lahendanud nii mõnegi mõrva.

Steve.

Aga Steve`ile ei meeldi see asi kindlasti mitte. Amy pöörab Rosie poole.

“Kas ma võin midagi küsida?”

“Kui tegemist on selle küsimusega, mida minu käest kõige sagedamini küsitakse,” ütleb Rosie, “on vastuseks Jack Nicholson.”

“Kas te ütlesite ennist, et teil on eralennuk?”

Rosie puhkeb naerma. “Muidugi on mul eralennuk. Minu raha on kaheksakümnendatest.”

Olgu siis. Aeg minna ja auto varastada ja raskekahurvägi kohale kutsuda.

Ei, Steve`ile ei meeldi see asi kohe üldse mitte.