Mesilaste ajalugu

Mis juhtub meie maailmaga, kui mesilased kaovad?

„Kollaps mõjutas ka digitaalseid võrgustikke. Kolme aasta jooksul olid need täiesti lagunenud. Inimestele olid jäänud vaid raamatud, kõikuva kvaliteediga DVD-d, ära kulunud digisalvestised, vananenud tarkvaraga kriibitud kompaktkettad ja antiikne, peagi lagunev juhtmevõrgustik… Ma neelasin vanu kapsastunud raamatuid ja lainetavaid filme. Lugesin ja jätsin meelde kõik, justkui oleksid raamatud ja filmid minu aju hinnaliseks mälujäljeks.“

„Mesilaste ajalugu“ räägib inimeste poolt üleekspluateeritud maailmast ja on ühtlasi hoiatuseks, mis võib saada meist ja meie majandusest, kui sellest kaob üks osa looduslikust ahelast, mis elu üleval hoiab – mesilased.

See on Norra kirjaniku Maja Lunde debüütromaan täiskasvanutele, mis on tõlgitud enam kui 20 keelde.

Maja Lunde

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Tasus ära olla keegi, kes tolmeldas enim. Me olime rahvusena esirinnas reostamises ja meist sai esirinnas olev rahvus tolmeldamises…

Katkend raamatust

TAO

242. ringkond

Shirong, Sichuan, 2098

Me püüdsime okstel tasakaalu hoida nagu ülekasvanud linnud, kõigil ühes käes plastist konteiner ja teises sulgedest pintsel.

Ronisin ülespoole nii aeglaselt ja ettevaatlikult kui suutsin. Nii nagu paljud teisedki naised meeskonnas, polnud ma selleks kohandunud ja minu liigutused olid sageli liiga raskepärased. Mul puudus vajalik monotoorne vilumus ja täpsus. Ma ei olnud selleks loodud, kuid siin tuli mul olla, iga jumala päev, kaksteist tundi päevas.

Puud olid igivanad. Oksad olid haprad nagu õhuke klaas ja ragisesid meie raskuse all. Et puud mitte vigastada, tuli end pöörata ettevaatlikult. Tõstsin parema jala oksal veidi ülespoole ja tõmbasin vasaku aeglaselt järele ning sain end lõpuks sättida ebamugavasse, kuid kindlasse tööasendisse. Siit ulatasin ma kõige kõrgemal kasvavate õiteni.

Väike plastist mahuti oli täis hoolikalt ära kaalutud kullakarva õietolmu ja ma üritasin sellest tajumatuid portsjoneid puudele kanda. Iga õis tuli tolmutada selleks spetsiaalselt teaduslikult aretatud kanatõu sulgedest peene pintsliga. Ükski kunstkiu sulgedega pintsel ei osutunud pooltki nii tõhusaks. Seda oli kontrollitud üha uuesti ja uuesti, sest aega oli meil küllalt ja minu kandis oli käsitsi tolmeldamine juba üle saja aasta vana traditsioon. Mesilased olid kadunud juba 1980. aasta paiku, ammu enne Kollapsit. Pestitsiidid olid neile ära teinud. Paar aastat hiljem, kui pestitsiide enam ei kasutatud, tulid mesilased tagasi, kuid selleks ajaks oli käsitsi tolmeldamine juba juurdunud. Tulemused olid paremad, kuigi selleks oli vaja märkimisväärsel hulgal inimesi ja märkimisväärsel hulgal kätepaare. Ja siis kui saabus Kollaps, oli minu kant eelisolukorras. Tasus ära olla keegi, kes tolmeldas enim. Me olime rahvusena esirinnas reostamises ja meist sai esirinnas olev rahvus tolmeldamises. See paradoks päästis meid.

Ma küünitasin nii kaugele kui suutsin, kuid ei ulatunud ikka päris tipus oleva õieni. Olin juba loobumas, kuid teadsin, et võin karistada saada ja proovisin uuesti. Kui me tolmeldaksime liiga kiirelt, võidakse meil palgast maha võtta. Samuti võidakse palgast maha võtta, kui tolmeldame liiga vähe. Tööd ei olnud näiliselt näha. Kui me päeva lõpus puudelt maha ronisime, et olnud meie tööst muud nähtavat jälge kui punane X-märk parimal juhul 40 puu tüvel. Alles sügise saabudes, kui puud olid viljunud, saime me teada, kelle töö oli enim vilja kandnud. Ja selleks ajaks olime tavaliselt juba unustanud, kes millist puud oli tolmeldanud.

Täna olin ma määratud väljale number 748. Millisele paljudest? Ma ei teadnud. Minu grupp oli üks sadadest. Oma beežides tööriietes olime sama anonüümsed nagu puud ise. Ja teineteisele sama lähedal nagu õied. Mitte kunagi üksi, alati kimbuna koos puudel või mööda rattarööpaid teel ühelt väljalt teisele. Ainult oma väikeste elamute seinte taga võisime olla omaette ja sedagi paariks tunniks päevas. Muu aeg kulus väljas olemisele.