Mis ei tapa

Kuidas jäine vesi, äärmuslik kõrgus ja keskkonnaga kohanemine taastab meie kadunud evolutsioonilise vastupidavuse

Carney on uuriv ajakirjanik ja antropoloog, kes otsustab paljastada järjekordse šarlatani – Jäämehe. See Hollandi guru on Wim Hof, kelle võime äärmuslikus külmas oma kehatemperatuuri kontrollida on tekitanud teadusmaailmas tõelise tormi. Scott Carney katsetab omal nahal Hofi meetodit: erinevad hingamisharjutused kombineeritud meditatsiooni ja külmas viibimisega.

Carney proovib, kas suudab taastada kadunud evolutsioonilise tugevuse, kui jäljendada meie eellaste keskkonnatingimusi … Kas iga inimene – isegi see, kelle vaimuloom on millimallikas – peidab endas tohutu sisemise vastupidavuse varusid? Tema uudishimulik teekond on tõeliselt lummav – informeeriv, lõbus ja tervislikul määral ohtlik.

„Mis ei tapa“ uurib süvitsi keha ja vaimu seoseid ning näitab teadust, mis on inimvõimete piiride nihutamise taga. Carney kohtub teadlaste, maailmakuulsa surfari Laird Hamiltoni ja paljude teistega, kes on Jäämees Hofi meetodiga parandanud märgatavalt füüsilisi võimeid, kaalust alla võtnud või saanud leevendust autoimmuunhaigustele.

Scott Carney

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Külm ja liikumine põhjustab tohutu endorfiinide vallandumise, mis kleebib mu näole maniakaalse irve.

Katkend raamatust

Minu suhe Hofiga

Minu suhe Hofiga algas talvel 2013, mil läksin lennule Los Angelesest Wroclawisse Poolas, ajakirja tellimusel ja kavatsusega ta paljastada. Uskusin, et parimal juhul on ta tsirkuseartist, kes on ära õppinud mõned vastupidavusnipid ja -võtted. Ta ei oleks esimene võltsguru, kelle ma trükisõnas pihuks ja põrmuks teen. Vaid mõni kuu varem avaldas ajakiri Playboy mu artikli Arizona mungast nimega Geshe Michael Roach, kes õpetas Tiibeti budismi võltsvormi, mis andis talle vaba voli osaleda mõnede tema järgijate seksuaalsetes tegevustes. Roach lubas oma õpilasetele, et nad võivad meditatsiooniga saavutada supervõimed. Tema koolituskaubamärgi abil saavad nad õppida nähtamatuks muutuma, lugeda inimeste mõtteid ja muutuda valgustatud ingliteks. See võinuks ekstsentriliste ideoloogiate maailmas tähelepanuta jäänud, kui selle „laama“ – Tiibeti tiitel õpetajale – spirituaalsed tehnikad poleks viinud selleni, et üks noor idealistlik järgija mediteeris, kuni suri vedelikupuudusse kulutuspaiga kohal kõrguvates mägedes.

Nädalal, mil pidin Hofiga kohtuma, sõlmisin ka kokkuleppe laiendada artiklit Roachist ja sellest räpasest afäärist täiemahuliseks raamatuks, millest pidi saama mu oopus võltsvaimsuse vastu. Mulle tundub, et Hof paistab ära kasutavat karnevalilikke vägitükke, et koguda kergeusklikke oma „meetodit“ järgima, ja tühjendab selle käigus nende rahakoti. Teisisõnu, võtan Hofi külastamist kui vahepeatust temasuguseid inimesi paljastava uuriva ajakirjaniku karjääris.

Esmalt mõistagi mõned formaalsused. Ajakirjanduse õilsate ideaalide hulka kuulub iga loo kõikide osapoolte ärakuulamine ja allikate võrdne kohtlemine. Kui Hof väidab, et tal on meetod, kuidas teadlikult kontrollida oma keha osi, mis jäävad suurema osa inimeste jaoks kättesaamatuks, siis ei saa ma kirjutada lihtsalt kõrvaltvaatajana. Selle asemel pean järgima tema juhtnööre ja sedastama, kuidas ta väited laiali lagunevad.

Aastate jooksul olen intervjueerinud organikaubitsejaid, küsitlenud jõugupealikke ja mind on kinni pidanud automaatidega lapssõdurid. Niikaua kui ma ei kuku saatuslikku alajahtumisse, pole see kõige ohtlikum ülesanne, millega olen kunagi nõustunud.

Pärast seda, kui mu lennuk oli terminaliväravasse tuhisenud, tervitab Hof mind teisel pool pagasiala laia naeratusega. Ta rajas peakorteri Hollandi kodu asemel Poola, lähemale jäistele veekogudele ja lumistele mägedele – ja ühtlasi lõigates kasu kehvemast majandusseisust, mis võimaldas tal osta suurema koha. Topime end pisikesse Opel Astrasse koos kahe teise asjahuvilisega – horvaat ja lätlane -, kes on samuti tulnud tema tehnikat õppima. Koos läbime pika teekonna läbi Poola mändide ja maaliliste külade Hofi keskusesse.