Pärandmaa

Inimese ja metsa juured on põimunud sügaval.

„Pärandmaa” on lummav romaan metsa vägevusest ja inimese suhtest loodusega, kes kannab meid ühest sugupõlvest teise.

Urn süles, saabub naine tasa metsa keskel asuvasse tallu. Kui viimanegi raasuke ema pohlamoosist on söödud, on tütre kord olla suguvõsa vanim. Võtta vastutus talu ning seda ümbritseva maa eest.

Suguvõsa lugu ulatub kaugele neljasaja aasta taha soldat Mattsini, kes tuli ja labida maasse lõi. Sellest saati on põhjamaine Sookingu suguvõsa olnud tunnistajaks rusuvatele inimsaatustele aja keerises. Ses paigas elatakse loodusest ja loodusega: on põllud ja lõputu töö, on kuldsed murakad ja pühad pihlakad, müütilised olendid ja loodushinged. Elanikud kogevad nii sõda, nälja-aastaid kui ka südamevalu, kuid mets pakub neile pelgupaika ja turvatunnet.

Maria Turtschaninoff on Finlandia Junioriga pärjatud kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud 30 keelde. Noorte fantaasiaromaan „Maresi” (2014) on juba klassika. „Pärandmaa” on Turtschaninoffi esimene täiskasvanutele mõeldud romaan. Selle lood said alguse kirjaniku huvist omaenese suguvõsa Pohjanmaa-juurte vastu.

Maria Turtschaninoff

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Ema oli viimane side inimeste elu ja maailmaga, side, mida ta ei suutnud lõhkuda. Ja seda tajus ta ema külastades.

Katkend raamatust

„Ma pean su kindlasti õhtuks koju viima,” ütles ta viimaks. „Et nad Metsatagusel muretsema ei hakkaks.”

Ta silmitses aset, kus Kristin oli suigatanud, kuivatatud lihapala käes. „Aga jäägu see siis pealegi homseks.”

Ta istus tol õhtul kaua ja lihtsalt vaatas magavat tüdrukut, tema õrnu ripsmeid, ümber pea keeratud pikki heledaid patse, väikest suud, mis oli unes paokil. Ta süda läks hellaks, mida ta tavaliselt tundis siis, kui leidis pesast välja kukkunud linnupoegi või urust liiga kaugele seiklema läinud rebasepoegi. Neidki oli tal kombeks aidata. Ta tundis selles soos ja isegi kümnete kilomeetrite ulatuses kõiki rebaseurge ja linnupesi ning oskas kõik loomapojad õigesse kohta tagasi viia. Ta aitas neid heast südamest, aga ka sellepärast, et rebased kasvasid mingil ajal suureks ja siis võis ta neid jahtida ilusa kasuka pärast. Sügiseti rändas ta Kalajoele, et vahetada punt nahku vajaminevate kaupade – soola, uue keedunõu või pussitera, õngekonksude, vahel ka tubaka – vastu. Väike oht oli, et ta võidakse ära tunda ja kinni võtta. Ta ei jäänud sinna kunagi kauemaks, kui hädapärast vaja oli, ei joonud teiste nahaküttidega õlut ega ajanud kellegagi juttu. Ja inimesed hoidsid temast eemale: ta nägi välja täpselt, nagu ta oli, metsinimene, kellel oli juures suitsu ja kehvalt pargitud loomanahkade hais. Eks kõik, kes temaga kohtusid, said aru küll, mis mehi ta on, kuid kaupmehed võtsid temalt heameelega vastu ilusaid hundi-, rebase- ja metspõhjapõdranahku.

Aga see hellus, mida ta praegu tundis tolle väikese tüdruku vastu, kes magas nõnda süütult tema suitsutares, ei olnud sama hellus, mida ta tundis kaitsetute loomapoegade vastu. Selles oli segunenud midagi muud. Igatsust, vastupandamatut kurbust. Ta tõusis ja läks avatud ukse juurde ning vaatas suveöist sood, kus sääsed tantsisklesid ja pinisesid rohu, porsa ja villpea kohal.