Piirideta mäng

„Piirideta mäng“ on järjekordne piire nihutav raamat Simon Sineki sulest, kes pani oma esimese ülemaailmse menukiga „Esmalt küsi miks“ maailma teistmoodi mõtlema.

Siin raamatus viskab autor kinda senisele võistluslikkuse mudelile.

Piirideta mängus ei ole lõppu ega võitjat, eesmärk pole mängust väljuda ning üks osaline pole teisest tähtsam. Piirideta mängud, nagu sõprus, abielu või ka äri, on katkematud rännakud, mitte ühekordsed projektid.

Liidrid mängivad liiga tihti piiratud mõtteviisiga ja ettevõtete juhid on miltonfriedmanlikult palju kinni kasumiarvudes. See võib osutuda pikas perspektiivis kulukaks, sest peale kapitali on olulised ettevõtte inimesed, kes selle käima panevad. Ühepoolne mäng ohustab tervikut ja lõpuks ka tulemust, sest kõik osalised on tähtsad.

Simon Sinek toob ohtralt näiteid ja võrdlusi, mis aitavad paremini mõista piiritut mõtteviisi, mida iseloomustavad järgmised omadused:

tõelise eesmärgi tunnetus,
usaldusliku meeskonna ehitamine,
väärikate rivaalide leidmine ja nendega koos kasvamine,
võime kohaneda,
julgus juhtida.

Liidrid ja juhid, kes võtavad omaks piiritu mõtteviisi, ehitavad tugevamaid, uuendusmeelsemaid ja innustavamaid kogukondi ja organisatsioone, millega kaasneb nii liikmete, töötajate kui ka klientide lojaalsus. Nad suudavad rohkem areneda, mis annab muutuvas maailmas eelise, ja tihtipeale saavad nendest teerajajad või isegi legendid, kes innustavad mitut põlvkonda.

Simon Sinek

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Ükskõik kui edukad me elu jooksul oleme, ei kuulutata kedagi meist surmatunnil elu võitjaks.

Katkend raamatust

Piiridega ja piirideta mängud

Mänguks on vaja, et oleks vähemalt kaks mängijat. Ja mänge on kahte sorti: piiridega ja piirideta mängud.

Piiridega mängude mängijad on teada. Neil on kindlad reeglid. Ja mängul on kokkulepitud eesmärk, mille saavutamisel mäng lõpeb. Näiteks jalgpall on piiridega mäng. Kõik mängijad kannavad vormi ning neid on kerge tuvastada. Mängul on kindlad reeglid ning kohtunikud jälgivad nende täitmist. Kõik mängijad on nõustunud reegleid järgima ja karistuslööke lööma, kui on reegleid rikkunud. Kõik teavad, et võitjaks saab meeskond, kes on kokkulepitud aja jooksul rohkem punkte saanud, seejärel saab mäng läbi ning minnakse koju. Piiridega mängudel on alati algus, keskpaik ja lõpp.

Seevastu piirideta mängude mängijad on nii teada kui ka tundmatud. Ei ole kindlaid ega kokkulepitud reegleid. Kuigi mängijate käitumist võivad juhtida teatud tavad või reeglid, saavad mängijad neis laiades raamides tegutseda siiski nii, nagu soovivad. Ja kui nad otsustavad tava rikkuda, võivad nad seda teha. Mänguviisi valib iga mängija ise. Ja nad võivad igal ajal mänguviisi muuta ükskõik missugusel põhjusel.

Piirideta mängudel on piiritu ajamõõde. Ja kuna lõpujoont ehk mängu tegelikku lõppu ei ole, ei saa rääkida piirideta mängu võitmisest. Piirideta mängu peamine eesmärk on mängu jätkata, seda igavesti pikendada.

Minu arusaam neist kahest mängust pärineb meistrilt endalt, professor James P. Carse’ilt, kes kirjutas 1986. aastal väikse uurimuse „Finite and Infinite Games: A Vision of Life as Play and Possibility“.

Just Carse’i raamatu põhjal hakkasin esimest korda võidu ja kaotuse ning viigi üle mõtisklema. Mida rohkem ma maailma läbi Carse’i piiridega ja piirideta mängude vaatenurga vaatama hakkasin, seda enam märkasin piirideta mänge igal pool meie ümber, mänge, mil pole ei lõpujoont ega võitjat- Näiteks abielus või sõpruses pole võimalik olla tähtsam. Töökoha taotlemisel või edutamisel saab teisi küll edestada, ent kedagi pole iial kroonitud karjääri võitjaks. Kuigi riigid võivad küll võrrelda üksteisega territooriumi, mõjuvõimu või majandusedu suurendamiseks, kuid maailmapoliitikat võita pole võimalik. Ükskõik kui edukad me elu jooksul oleme, ei kuulutata kedagi meist surmatunnil elu võitjaks. Ja kindlasti pole olemas sellist asja nagu äri võitmine. Kõik need on teekonnad, mitte sündmused.