Steve Jobs

Suurmehe lugu: Steve Jobs

Walter Isaacsoni kirjutatud ja Heliose kirjastatud ekslusiivelulugu “Steve Jobs” põhineb enam kui 40 intervjuul, mis tehtud Steve Jobsiga kahe aasta jooksul – lisaks üle saja usutluse pereliikmete, sõprade, vaenlaste, võistlejate ja töökaaslastega. Autor on pannud haarava jutustuse loova ettevõtja käänulisest eluteest; kõrvetavalt eredast isiksusest, kelle täiuseiha ja raevukas edasitung tekitasid pöörde kuues tööstusharus: personaal- ja tahvelarvutite, animatsiooni, muusika, telefonide ning e-kirjastamise vallas.

Ehkki Jobs aitas selle raamatu koostamisele kaasa, ei taotlenud ta kontrolli kirjapandu üle ega isegi õigust tekst enne avaldamist läbi lugeda. Tabuks ei kuulutanud ta ühtegi teemat. Vastupidi, ta kehutas tuttavaidki kõik ausalt ära rääkima. Jobs ise kõneleb otsekoheselt – vahel jõhkragi otsekohesusega – inimestest, kellega ta koos töötas või kellega konkureeris. Sõbrad, vihamehed ja kolleegid maalivad ilustamata pildi kirgedest, perfektsionismist, kinnisideedest, kunstimeisterlikkusest, hulljulgusest ning ohjade külge klammerdumisest – kõigest, mis kujundas peategelase tööstiili ja sellest võrsunud uuenduslikke tooteid.

Walter Isaacson

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Teadmine, et sa sured, aitab parimal võimalikul moel hoiduda mõtlemast, et sul on midagi kaotada. Sa oled juba alasti. Miks mitte oma südant kuulata.

Katkend raamatust

Stanfordi lõpukõne

Jobs varjas jätkuvat võitlust vähiga – ta rääkis kõigile, et on tervenenud – samamoodi, nagu oli varjanud diagnoosi 2003. aasta oktoobris. Säärane salatsemine ei olnud sugugi üllatav – see oli tema loomuses. Üllatav oli aga tema otsus diagnoosist väga isiklikult ja avalikult kõneleda. Ehkki ta kõneles harva, kui tema esitlusshow’d välja arvata, nõustus ta kõnelema 2005. aasta Stanfordi lõpetajatele. Ta oli pärast tervisehädasid ja viiekümneseks saamist mõtlikus meeleolus.

Kõne koostamiseks palus ta geniaalse stsenaristi Aaron Sorkini abi. Jobs saatis talle oma kirjapandud mõtted. “See oli veebruaris, aga kuna ma vastust ei saanud, võtsin aprillis uuesti ühendust ning talle meenus midagi. Saatsin talle veel oma mõtteid,” jutustas Jobs. “Sain ta viimaks telefonile ja ta muudkui korrutas “ja-jah”, aga siis oli juba juuni algus käes ja ta ei saatnudki mulle midagi.”

Jobs sattus paanikasse. Ta oli oma esituskõned alati ise kirjutanud, aga lõpukõnet mitte. Ühel õhtul istus ta laua taha ja kirjutas kõne valmis, kasutades vaid abikaasa nõuandeid. Sellest sai väga intiimne ja lihtne kõne, mis meenutas lihtsat ja personaalset Steve Jobsi toodet.

Alex Haley ütles kord, et kõnet on kõige mõistlikum alustada sõnadega “ma räägin teile ühe loo”. Loengud ei meeldi kellelegi, lood küll. Jobs valiski sellise lähenemisviisi. “Tahan teile täna jutustada kolm lugu oma elust,” alustas ta. “Ei muud. Lihtsalt kolm lugu.”

Esimene oli Reedi kolledži poolelijätmisest. “Ma ei pidanud enam käima loengutes, mis mulle ei meeldinud, ja võisin hakata käima neis, mis tundusid palju huvitavamad.”

Teine lugu rääkis sellest, kuidas Apple’ist vallandamine osutus temale kasulikuks. “Edu saavutamise raskus asendus algajaks olemise kergusega. Ma polnud enam milleski väga kindel.”

Kolmas lugu rääkis vähidiagnoosist ja sellega kaasnenud kõrgenenud teadlikkusest. “Teadmine, et ma varsti suren, on olnud mu elus kõige tähtsam abivahend, mis on aidanud mul olulisi otsuseid teha. Kõik muu – teiste inimeste ootused, uhkus, hirm alanduse ja ebaõnnestumise ees – kaob surma palge ees, jättes alles vaid selle, mis tõepoolest on tähtis. Teadmine, et sa sured, aitab parimal võimalikul moel hoiduda mõtlemast, et sul on midagi kaotada. Sa oled juba alasti. Miks mitte oma südant kuulata.”