Taltsutamatu

Hingeline ja häälekas, jõuline ja õrn – „Taltsutamatu“.

Lugu naisest, kes aastate möödudes mõistab, et vastutustundlik ema ei pea oma laste nimel aegamisi hääbuma, vaid neile näitama, kuidas täisväärtuslikult elada. Sütitav äratushüüd lahutusejärgsest navigeerimisest, uue kärgpere moodustumisest ja tõdemisest, et ühe perekonna haavatavus või tugevus sõltub iga liikme võimest tuua nähtavale enda aus mina. Kuidas hakata ennast usaldama, osata seada piire, sõlmida rahu oma kehaga, austada oma viha ja südamevalu ning lubada endale kõige ehedamaid ja metsikumaid instinkte, et saada naiseks, kes võib viimaks endale otsa vaadata ja öelda: Siin Ma Olen.

Glennon Doyle

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Meie poisid on sündinud suure potentsiaaliga hoolida, hoolitseda, armastada ja teenida. Laseme neil siis teha neid asju, ärme õpetame neid teisiti.

Katkend raamatust

Mu sõber Jason rääkis, et oma lapsepõlve ajal oli ta nutnud alati ainult vannitoas, kuna tema pisarad oleksid häirinud isa ja ema. „Ole ikka mees!“ oleksid nad öelnud.

Ta rääkis, et tema ja tema naine Natasha üritavad kasvatada oma poega teistmoodi. Nad tahavad, et Tyler saaks kõiki emotsioone ohutult väljendada. Seega näitab Jason eeskuju ja haavatavust, väljendades end poja ja abikaasa ees avatumalt. Pärast seda, kui ta seda rääkis, lisas ta: „Võib-olla mulle ainult paistab nii, aga Natasha tunneb end alati ebamugavalt, kui ma üritan haavatav olla. Ta ütleb, et tahab, et oleksin tundlik, aga neil kahel korral, kui olen nutnud tema ees või tunnistanud, et ma kardan, on olnud näha, kuidas ta tõmbub eemale.“

Natasha on mu kallis sõber, seega ma küsisin temalt selle kohta. Kui rääkisin talle, mida Jason oli öelnud, näis Natasha üllatunud: „Ma ei suuda uskuda, et ta märkas seda, kuid tal on õigus. Kui ta nutab, siis tunnen end veidralt. Piinlik küll, aga ma tunnen isegi veidi vastikust. Eelmisel kuul tunnistas ta, et kardab raha pärast. Kinnitasin talle, et koos saame hakkama, aga endamisi mõtlesin: kuule, tüüp, ole nüüd mees. OLE MEES? Jumala eest, ma olen feminist. See on kohutav. Ma ei saa sellest aru.“

See pole kohutav ja see on täiesti arusaadav. Kuna naised on samuti mürgitatud meie kultuuri standarditest mehelikkuse kohta, satume paanikasse, kui mehed puurist välja astuvad. Meie paanika ajab nad sinna kohe tagasi. Seega peame otsustama, kas tahame, et meie partnerid, vennad, pojad oleksid tugevad ja üksi või vabad ja hoitud.

Võib-olla käib naise vabanemise juurde seegi, et laseme vabaks oma kaaslase, isa, venna ja poja. Kui meie mehed ja poisid nutavad, ärgem öelgem neile oma sõnade ega energiaga: „Ära nuta, kallis!“ Ärgem tundkem end ebamugavalt, kui laseme oma meestel inimeseks olemise valu õrnalt ja pidevalt väljendada, nii et nad ei peaks vägivaldselt oma tunnetest vabanema. Olgem tugevad, et meie mehed saaksid omakorda olla pehmed. Me kõik — mehed, naised ja kõik vahepealsed — peaksime nõudma tagasi oma täieliku inimlikkuse.