Tõde ja õigus I

I osa A. H. Tammsaare viieosalisest romaanisarjast „Tõde ja õigus“ pehmeköitelises formaadis. Raamatus kujutatakse Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi II poolest kuni 20. sajandi alguseni. Tammsaare käsitleb inimese suhet maa, jumala, ühiskonna ja iseendaga.

Lootusrikas ja ausast tööst lugupidav Andres tuleb koos noore abikaasa Krõõdaga laenuga ostetud soisele talukohale uut elu rajama. Vargamäe Mäe talust peab peremehe nägemuse järgi saama koht, mis kasvava pere ja järeltulijate eest hoolitseb. Algab elukestev võitlus looduse ja saatuse vingerpussidega, millele lisanduvad veel mõõduvõtmised kiusliku naabrimehe, Oru Pearuga. Mida rohkem väljakutseid Andres elult saab, seda kindlameelsemalt hakkab ta otsima oma tõde ja õigust nii kohtust kui ka kõrtsist, toetudes piiblisõnale.

Eesti kirjanik ja semiootik Valdur Mikita on iseloomustanud eestlaste ja „Tõe ja õiguse“ kui eestluse ühe tüviteksti suhet järgnevalt: „Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis üks teine asi ajada.“

A. H. Tammsaare

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Aga põlluga on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda vastu.

Katkend raamatust

Aga Vargamäel töö aina kasvab. Krõõdal oli kolm last kaelas, neljas juba tappis ta. Maril on neid seitse karjatada ja kasida. Ainuke õnn, et kahest vanemast hakkab juba abi saama, lühendavad emal nii mõnegi jalatäie.

Õhtuti tunneb Mari mõnikord, et luud-liikmed polekski nagu tema luud-liikmed. Ainult hommikul peab nad tahes või tahtmata omaks tunnistama, nad asemelt kokku korjama ja uuesti ikkesse panema – käima aida ja lauda, keldri ja kaevu, kartuli- ja kapsaaia vahet.

Töö on kasvanud ka Andresel, kuigi ligi kümneaastane rähklemine jõudu pole kasvatanud, ennem kahandanud. Peremehe piht oleks nagu pisut juba vimma tõmbunud. Kui Krõõt hauast võiks tõusta ja vaadata, siis ütleks ta vististi, et Vargamäele tulles Andresel niisugust pihta ei olnud.

On kasvanud suude hulk nii toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. Pole muud, kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu, muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki nii ühte kui teist, on seda teinud kogu aja Vargamäel.

Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või unistuse teostuseks, nüüd teeb ta seda juba nagu mõnd harjumust või paratamatut tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.

Kasvab põllu- ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, muretseb ta aga neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele, olgu põllul või heinamaal. Nõnda vahetpidamata ja lõpmata. Kasvata kõik kas või kümne- ja sajakordseks, ikka keerled endises nõiaringis. Niipea kui puudutad käega maamulda, avanevad arvamatud võimalused, ainult tööd, tööd – muidu ei sünni midagi.

Andres ei suuda kõike teha, mis Vargamäe temalt loomulikult nõuab, seda mõistab ta ligi kümneaastase rähklemise järel. Vaevalt suudaks seda noor Andreski, kui ta astuks vana Andrese jälgedesse. Ühte tahaks ta ometi: muuta sood loomakandvaks. Tänini pole ta veel sinnamaalegi saanud, sest ikka alles ronivad lehmad tümas ja kisuvad oma jalgu mudast, nagu hoiaks mõni soovaim neil kümne küünega sõrgadest kinni.

Andres usub alles oma jõudu ja tulevikku, sest elatakse suurel majandusliku tõusu ajajärgul. Põllusaaduste hinnad kerkivad ja nõudmine nende järele kasvab. Viinavabrikud nõuavad aasta-aastalt ikka suurema hooga kartuleid ja need kasvavad head. Mehed, kes ei karda kartulikasvatamisega oma põldusid liiga kurnata, saavad oma kohtadest nii palju raha, et kaotavad ise aru ja ajavad selle ka teistel segi.

Andres on tänini kartuliga ettevaatlik olnud. Tema arvab, et kartul aina võtab põllult, aga ei anna midagi tagasi. Aga pikkamisi saab üldine rahahimu ka temast võitu.