Vihmakass

Tõlkijana töötav Marleen kolib koos mehega maale, et looduse rüpes anda elule uus hingamine. Alguses läheb kõik hästi ja Marleenile meenub siiras rõõm ja vabadus, mida ta lapsena vanavanemate maakodus koges. Ühel hommikul pärast tugevat vihma avastab Marleen õunapuult kummalised kraapimisjäljed. Kui ta läheb kohaliku külaeide käest seletust küsima, saab ta vihjeks ühe sõna – Vihmakass. Piirkonna hämarast ajaloost vastuseid otsides ei märka Marleen, et temast endast võib saada tegelane selle viimases peatükis. Mets maja taga muutub iga päevaga aina tumedamaks ning kui sinna piisavalt kaua vaadata, vaatab see vastu.

Autor Mart Kuhi on omandanud Tallinna ülikoolis eesti filoloogia bakalaureuse- ja kirjandusteaduse magistrikraadi. Alates 2018. aastast töötab ta Tallinna saksa gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Teose kirjutamisel ammutas ta inspiratsiooni oma maakohast Läänemaal ja vanavanemate jutustatud lugudest.

Mart Kuhi

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Monika Kuzmina

Vastutaja

Vihma ajal olevat asi veel eriti hulluks pööranud. Ta olevat isegi öösel tahtnud metsa minna, rääkinud ja rääkinud mingist luugist metsas, et see luuk kutsub teda. 

Katkend raamatust

„Ja siis ühel päeval, kui me istusime siin ja lobisesime, uuris Karmel selle kohta, et tema maja taga metsas on keegi käinud ja ühe mahamurdunud puu koledasti puruks kraapinud, täpselt nagu sina küsisid oma õunapuu kohta.“ Meeri ohkas. „Tõsiasi on see, et siinkandis on ikka vahepeal selliseid jälgi puude pealt leitud, ei sina ega Karmel ei olnud esimesed, aga kes neid kraabib, seda ei tea keegi.“ Meeri kohendas istumisasendit ja Marleen kuulis paari vaikset raksatust, mis Meeri haige puus kuuldavale tõi. „Meil on siin olnud igasuguseid jutte nende kraapimiste kohta ja need on sama vanad kui see küla ise, võib-olla vanemadki, ja nii on rahvas pannud oma mõtte ja fantaasia tööle, et sellele seletust leida. Keegi ei tea täpselt, kes seda kraapimist esimest korda mingi kassiga seostas, eks see poiss, kes ütles, et vihma ajal tuleb kass, kes puid kraabib, kui ma ise veel pisike olin, kas tema kuulis seda oma emalt või mu vanaemalt või jumal teab kust, aga nii see oli. Keegi ei ole seda kunagi tõsiselt võtnud, see on sama, mis öelda, et kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb, no ei ole ju selle kõnekäänu taga midagi rohkemat kui lihtsalt ütlus. Aga vahepeal on paarile inimesele see kassijutt ikka koledasti külge hakanud, Vana Villemi esimene naine oli ka seda vihmakassi asja uurinud, käinud inimestega rääkimas ja metsas ringi vaadanud ning talle läks see asi ikka koledasti hinge, enne kui ta ära suri.“

Marleen kuulas, silmad uudishimust põlemas. Nii palju uut infot, nii põnev, see oli võrreldav õuduslugudega. Ta tundis samaaegselt erutust, hirmu ja soovi püsti hüpata ja natuke tantsida. Tal oli tõesti tunne, et ta on praegu elus ja osa millestki suuremast ja tähtsamast kui tema igapäevane hall elu. Tal oli juba tekkinud terve rodu küsimusi, kuid samas ei tahtnud ta Meerit kuidagi katkestada, sest too oli nii hoogsalt ja põnevalt rääkinud. Jah, küsimused peavad ootama. „Niisiis küsis Karmel, kui me siin kolmekesi istusime, et mis lugu selle puuga võiks olla. Tal oli vist tervis kehvema pöörde võtnud, kuigi vahepeal oli ta väidetavalt ilmutanud paranemismärke. Võimalik muidugi, et ta ootas siis juba last, kuid vahest mu mälu petab mind,“ meenutas Meeri ja ta nägu muutus jälle tooni võrra hallimaks. „No ja siis oli Tiit – mõtlematult, nagu ikka – maininud Vihmakassi. Mu vanaema vanaema Hille, kes oli ilmselt ainuke, kes algset lugu teadis, viis selle endaga hauda kaasa, ainuke, kes seda kuulis, pidi olema too koguja, kes loo kirja pani. Ainult kõnekäänd on säilinud, et Vihmakass on see, kes vahepeal oma küüsi puude peal teritab. Ja noh, kui vihma sajab, väidetavalt. Aga kohe kui Karmel seda sõna kuulis, toimus temas mingi muutus, seda oli tema näost näha, nagu oleks mingi suur selgus teda tabanud. Oleks ma siis teadnud, oleks ma osanud ette näha, mis selle sõna kuulmine Karmeliga teeb, ma oleks Tiidu suu käega katnud ja enda oma ka. Ta küsis ja uuris, ma nägin ta näost, et ta ei jäta enne, kui ma talle midagi ütlen, ja siis ma rääkisin talle ka, et arhiivis võib midagi ehk selle kohta olla. Aga juba siis ütlesin ma talle, et äkki ei ole vaja minna tuhnima igasuguste vanade lugude kallale, mis saab sellest head tulla?“

Kajastused

KÜSI PAKKUMIST