Voola kui jõgi

Haarav ja südant seiskav eepiline jutustus noore naise iseendaks saamise teekonnast, mida saadab eelmise sajandi keskpaiga Colorado karm ilu.

Ühel jahedal sügispäeval 1948. aastal, kui Victoria Nash on oma perekonna farmist kesk Colorado metsikut ilu linnas käimas, peatab teda sakris võõras, et teed küsida. Tüdruku vastusest oleneb tema enda teadmata nende mõlema noore elu kurss.

Nii algab lummav lugu hetke ajel langetatud otsustest ja ennastsalgavatest tegudest, mis paiskavad Victoria eemale sellest ainsast kodust, mida ta on iial tundnud, ning sunnivad teda vaatama silma kaotusele, lootusele ja omaenda seni tundmata väele. Haarates kaasa kõik tema senise väikese, kuid erakordse elu killukesed, kannavad iha, südamevalu ja reetmise keerised ta selle ühe võimatu otsuse juurde, mis muudab tema elu igaveseks.

„Voola kui jõgi“ on südant puudutav täiskasvanuks saamise lugu ja kaasahaarav jõuline draama. Raamat seob endas unustamatud tegelased ja hingematva looduse, see on vapustav lugu ellu jäämisest ja endaks saamisest, armastuse, tõe ja saatuse sügavaimatest saladustest.

Shelley Read

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Sa võid olla tubli tüdruk, tubli hobune, võid kuuletuda, võid armastada, aga ära oota, et kui ise teed kõik õigesti, siis koheldakse õigesti ka sind.

Katkend raamatust

Kui Wili enam polnud, oli kõike juhtunut minu jaoks nii palju, et taandusin jälle kuuleka tüdruku rolli. Otsisin lohutust ja turvatunnet farmi igapäevastest toimetustest ja distantseerisin end nii palju kui võimalik sellest õudu tekitavast teost: ei vaadanud iial Sethi roadster’i tagumise põrkeraua poole, et otsida sealt köie- või verejälgi, ei nõudnud, et šerif Lyle mõrva uuriks ega osutanud sõrmega oma venna poole. Lühidalt öeldes: ma olin argpüks, täpselt nagu Seth oligi arvanud.

Ja ometi hoolitses mu kasvav kõht selle eest, et ma ei saaks end igavesti rutiini taha peita. Veebruariks pidin seelikunööpe edasi õmblema, et need mul ümbert kinni ulatuksid. Igal hommikul tundsin tohutut nälga ja iiveldust ühekorraga. Tavalised hommikused aroomid – muna, pipar, sink, saiakäkid, või, isegi loomalatrite ja riita laotud küttepuude lõhn, mis koos isaga majja sisenes –, need kõik tungisid minusse sellise hooga, et pidin pidevalt tualetti oksendama jooksma. Märtsi lõpuks ei mahtunud mulle enam selga ükski mu rõivaese, kui üks A-lõikega kleit välja arvata. Mu põsed läksid ümaraks, sõrmed paiste, kõht tikkus järjest lämmatavamaks muutuva kapsunikihi alt esile nagu muskusmelon. Aprillikuuks oli selge, et pean kodunt lahkuma.

Hakkasin oma lahkumist plaanima nagu mõne teise tüdruku jaoks. Kasvades ei olnud mul palju sõpru, ei kujuteldavaid ega teisi, nii et ma ei hakanud otseselt kellegi konkreetse jaoks vanasse puldanist seljakotti vajaminevat varustust koguma – köis ja vinnutatud liha ja tikud ja küünlad, pott, väike kirves, purgid ja plekktoosid sahvris hoitavate toiduainetega, nuga, köögiviljaseemned, kudumisvardad, lõng, vahapaberisse pakitud seebikang, üks Ogi hiiglaslikest kampsuneist –, lihtsalt mingi tüdruku jaoks, kes oli hätta sattunud, mingi tüdruku jaoks, kes pidi põgenema. Mõtlesin talle välja teekonna, tundsin tema pärast kergendust, et mäestiku lumekiht ei olnud paks, üritasin mõelda tema jaoks läbi kõik vajalikud esemed ja võimalikud komistuskohad. Kuni selle pilvise hommikuni aprilli keskel, kui onu Og veeres pärast hommikusööki tagasi oma tuppa ja isa Trouti pikapisse laadis, et härra Mitchellile lehmade poegimise juures abiks olla, olin ma mingil absurdsel tasandil keeldunud uskumast, et see tüdruk, kes oli rase, kes pidi suunduma mägedesse, et päästa end ja oma perekonda häbist, kes pidi kaitsma sündivat last enda mõrvarliku venna eest, olin tegelikult mina.

Andsin Abelile pangetäie kaera, siis panin talle sadula selga ja juhatasin küünist välja. Heitsin raske seljakoti üle hobuse turja, ronisin kohmakalt sadulasse ning traavisin eemale farmimajast ja läbi unne suikunud viljapuuaia. Ma ei vaadanud tagasi.