Lõpmatus papüürusroos

Katkend raamatust

Aleksandria raamatukogu kolm hävimist

Kleopatra oli esimene naissoost valitseja Egiptuses, ja ka kõige noorem valitseja. Ta krooniti Kahe Riigi valitsejaks, kui ta oli kõigest kaheksateistaastane. Selleks, et naine saaks valitseda Niiluse maade üle, pidi ta täitma ühe vähemtähtsa traditsioonilise nõude: abielluma oma vennaga nagu Isis Osirisega. End pisiasjadest segada laskmata korraldas Kleopatra oma abielu ühega pere väiksematest, Ptolemaios XIII-ga, kes oli kümneaastane ja kelle üle ta uskus omavat mõjuvõimu. Vaatamata eelnevalt pikalt koos elamisele ei läinud selle abieluga just kõige paremini. Kleopatra intrigeeris kehvemini kui väike vaarao, ta tõugati troonilt, saadeti maalt välja ja tal oli surma ähvardusel keelatud riiki siseneda. Nooruke väljasaadetu omandas väärtusliku õppetunni perekondlikust kooseksisteerimisest: tema sugulased võisid tappa sama hästi nagu kes tahes teine.

Samal aastal saabus Julius Caesar Aleksandriasse. Rooma juba oli suurvõim, kes oli võtmas enda peale globaalse politsei ja välismaal toimuvate konfliktide  vahendaja rolli. Kleopatra mõistis, et kui ta tahab tagasi võimule saada, vajab ta selleks Caesari abi. Ta lahkus salaja Süüriast, varjates end venna saadetud nuhkide eest, kellele oli antud käsk ta tappa, kui tema jalg peaks kunagi uuesti Egiptuse pinnale astuma. Plutarchos kirjeldab mõnuga troonilt tõugatud valitsejanna ja Caesari  kohtumise koomilist episoodi. 48. aastal eKr, ühe sooja oktoobripäeva videviku ajal sildus laev vaikselt Aleksandria sadamas. Laevalt astus kõiki ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes maale üks vaibakaupmees, kandes turjal suuremat sorti kompsu. Paleesse jõudes palus ta kohtumist Caesariga, et anda üle kingitus. Kui ta oli Rooma väejuhi ruumidesse juhatatud, avas ta oma kandami. Selle seest ilmus välja – väike, õhetav ja higine – kahekümne ühe aastane tütarlaps, kes oli kõige ohtlikumas paigas riskinud oma eluga ja seda puhtast võimuihast. Plutarchos on kirjutanud, et Caesar oli “võlutud tütarlapse jultumusest”. Ta oli viiekümne kahe aastane tuhandate lahinguarmidega mees. Mitte kirg polnud see, mis Kleopatrat tema poole tõmbas, vaid ellujäämisinstinkt. Aega oli Kleopatral vähe: kui vend peaks ta avastama, ta sureb; kui Caesar tema poolele ei asu, ta sureb. Sel samal ööl Kleopatra tuli, nägi ja võrgutas.

Julius Caesar seadis ta uhkelt sisse palees. Armukese kaitse all tõusis Kleopatra uuesti troonile. Ta jättis väikese Ptolemaiose enda kõrvale, pigem pantvangi kui kaasvalitsejana. Need olid veini ja intriigide päevad Aleksandrias. Kuna väike vaarao keeldus jäämast käpiknukuks, hakkas ta Egiptuses sepitsema Rooma sõdurite vastast ülestõusu. Kui mässu sädemest süttis leek, jäi külaline välismaalt koos oma napi väesalgaga kuninglikku paleesse vangi. Ptolemaioste palee, nagu juba öeldud, võttis enda alla terve müüridega ümbritsetud linnajao mere ääres, mille territooriumil paiknes muude hoonete seas ka Museion ja selle juurde kuulunud raamatukogu. Targad muusade puuris – kes olid harjunud, et neil lastakse rahus uurimistööga tegeleda ja üksteist halastamatult kritiseerida – leidsid end ootamatult strateegiliselt väga ebamugavast positsioonist, piiramisrõngast koos Rooma väejuhiga. Piirajad ründasid nii maa kui ka mere poolt ja janunesid hävingut. Õpetlaste hirmunud pilgud nägid õhku joonistumas põlevate noolte hiilgavaid kaari, mis maandusid ähvardavalt üksteise järel keset nende raamatuaaret.

Caesari mehed asusid vasturünnakule, loopides tõrvaga immutatud tõrvikuid laevade pihta, mis valmistusid neid ründama. Laevade vahaga tihendatud pardad ja köied võtsid peagi tuld ja leekidesse mähkunud alused vajusid vee alla nagu unenäos. Hävitustöö ulatus ka sadama ja selle läheduses asunud majadeni. Tuule poolt tagant tõugatud tuli hüppas langeva tähe kiirusega majade katusele. Egiptuse sõdurid kiirustasid tulekahju kustutama. Caesar kasutas hingetõmbepausi ära selleks, et tormata Pharose saarele ja võtta enda kontrolli alla merepoolne sissepääs linna, jäädes seal abivägesid ootama. Nagu alati, võitis see geniaalne Rooma väejuhi partii taktikaga. Ptolemaios XIII uppus sobivalt Niiluses, jättes oma õe kõikvõimsaks leseks.

Plutarchos, kes kirjutas sellest poolteist sajandit pärast nende sündmuste toimumist, väitis, et selle tulekahju leegid, millele esimesed süütajad olid Caesari käsilased, hüppas laevadelt raamatukogu peale ja põletas selle tuhaks, ning sellest sai otsustav reekviem Aleksandri unistusele. Kas nii see kõik siis lõppeski?