Armastuse algoritm

Katkend raamatust

Akturaaribüroo, kus Iris töötas, oli sel reede hommikul täis palavikulist sagimist: tema kolleegid tõttasid tavapäraselt edasi-tagasi, vastasid telefonikõnedele, kiirustasid koosolekutele ja püüdsid palehigis täita kirjutuslaudade taga oma projektide eesmärke. Kõik see oli Dublini ühe suurima andmetöötlusettevõtte argipäev. Tavatult käitus kõige selle keskel vaid Iris, kes lasi suminal end lihtsalt ümbritseda. Ta sulges oma kabineti ukse, võttis istet ja andis endale erandkorras loa aknast välja vaadata, nii et ta pilk suundus allpool laiuvate kesklinna tänavate poole. Liiklus seisis peaaegu paigal: bussid, taksod, autod ja jalgrattad olid surutud kõik ühele kitsale sõidurajale, kus nad püüdsid vihaselt hommikusest tipptunniliiklusest läbi tungida.

Irise mõtted läksid rändama, tema kõrvu kostsid autode kauged ja tuhmid signaalid.

See poleks nii hull, mõtles ta, aga asi pole selles, nagu poleks ma oma kodutööd teinud. Et ma poleks selleks valmistunud.

Iris oli jõudnud sellisesse ikka, et võis väita, et ta oli kasutanud interneti tutvumisportaalide teenuseid peaaegu sama kaua, kui need olemas olid olnud. Ehk siis aastatuhande algusest. Alates sellest kaugest ajast, mil ta oli olnud veel selge jumega noor ja lootusrikas värske ülikoolilõpetaja, oma kursuse parim, kuldmedalist, keda olid jahtinud innukalt erinevad tehnoloogiafirmad, mis olid meelitanud teda uskumatult helde palgaga ja teinud kõik endast oleneva, et Iris just nendega liituks.

Iris polnud ka vahepealse aja jõude istunud. Nojah, ta polnud elukaaslase püha graali küll leidnud – kindlasti veel mitte -, kuid ta oli suutnud vähemalt väga täpselt välja selgitada, mida ta võimalikult tulevikusuhtelt ootas ja mida mitte, ja tegi seda oma kainele ja matemaatilisele mõistusele meelepärasel moel.

Ta teadis nimelt, et interneti tutvumisportaalid töötasid algoritmide alusel. Nii lihtne see oligi. Kui sisestasid sinna oma isikuandmed, siis töödeldi need läbi ja tulemused põhinesid ainult sellel teabel, mille olid esitanud.

Irise sisend, nagu enamikul inimestest, sarnanes paljustki tema CV-ga. Ta viitas selles alati oma rakendusmatemaatika bakalaureusekraadile, mille ta oli saanud Trinity kolledžist (ta oli lõpetanud ülikooli kiitusega, tänan küsimast), Oxfordi ülikoolis omandanud magistrikraadile ja aastatepikkusele töökogemusele kõrgtehnoloogiasektoris, kus teda oli saatnud suur edu.

Kas kõik need hiilgavad saavutused hirmutasid mehed ära, mõtles Iris aeg-ajalt. Nonsenss. Ta oli kõigi oma saavutuste üle uhke. Pealegi peaks see õigele mehele ju meeldima. Ta tunneks ju naise üle uhkust ja ka toetaks teda?

Töö ja karjääri kohta käiv info oli niisiis kenasti kirjas – või nii ta vähemalt arvas. Seejärjel märkis ta iga tutvumisportaali “hobide” alajaotuse alla, et ta valdas suurepäraselt JavaScripti ja oskas rääkida mandariini keelt. Oli tõsi, et need ei kõlanud eriti seksikalt, kuid Iris tahtis näidata täpselt, kuidas talle vaba aega veeta meeldis.

Isiklikumaks lähenemiseks kirjutas ta ka oma suurest reisiarmastusest – selles polnud ju midagi halba, et näidata võimalikule kaaslasele, et oled laia silmaringiga kosmopoliit. Ehk oled valmis isegi teise riiki kolima, kui sinu ellu peaks saabuma õige mees. Polnud mingit kahtlust, et Iris oli ääretult pühendunud ja tõsine kaaslase otsija.

Lõpetuseks kirjeldas ta hoolikalt ja täpselt, mida ta suhtelt ootas, ja loetles üles kõik need asjad, mis tema jaoks suhte kategooriliselt välistasid, et hoida kokku kõigi aega.

Tahan kohtuda kellegagi, kes oleks väljapeetud, tark ja edukas, lisas ta alati oma kasutajaprofiilile. Keegi, kes tahaks abielluda ja ehk isegi last saada, enne kui selleks liiga hilja, täpselt nagu Iris. Keegi, kelle elustiil võiks olla sarnane Irise omaga. Keegi kultuurihuviline, justnagu Iriski. Keegi ametialaselt edukas, kes armastaks oma tööd. Keegi, kes on palju reisinud ja kavatseb reisida veelgi rohkem, aga soovib kindlasti vältida kruiisilaevu ja selliseid kuurorte, mis reklaamivad end “kõik hinnas” pakettidega.

Irise unistuste puhkus oleks reis Itaaliasse, et külastada Verona amfiteatri varemetes vaatemängulist vabaõhuooperit. Või Prantsusmaale, et osaleda esimese maailmasõja aegsete ajalooliste lahinguväljade ekskursioonil – teda köitis eriti Somme. Mõnusalt reibas jalutuskäik värskes õhus vanal lahinguväljal – kes ei tunneks ahvatlust sellise puhkuse järele? Aga miks siis Irisel ikkagi mitte ühtegi kosilast ei olnud? Miks polnud mitte keegi talle kunagi öelnud, kui huvitavalt see kõik kõlab?