Eesti ajalugu

Millisena näeb meie rahva lugu välismaalane, kes loeb ingliskeelset eesti ajalugu? Inglismaa, USA ja Kanada ajalooraamatute riiulil seisab kõrvuti maailma suurriikide ajalooga uhkelt ka Eesti ajalugu käsitlev teos: „Estonia: a Modern History“ (2018), autoriks inglane Neil Taylor. Nüüd on ka eestlastel võimalik tutvuda värskema välismaise vaatega meie ajaloole.

Neil Taylor: „Viimane Eesti ajalugu, mis Suurbritannias avaldati, pärineb John Hampden Jacksoni sulest. Selle esmatrükk ilmus 1941. aastal, teine trükk 1948. Ta kirjutas seal „Vene okupatsioonist, mille lõppu ei oska keegi ennustada“, ning kirjeldas detailselt eestlaste tollast rasket olukorda. Jackson elas kuni aastani 1966, kuid rohkem ta Eestist ei kirjutanud, vahest ka seetõttu, et tema arust polnud midagi uut öelda, kuna Nõukogude süsteem üritas end seal üha otsusekindlamalt kehtestada. Kuni aastani 1960 puudus välismaalastel võimalus Eestisse reisida ning ka edaspidi lubati neid harva Tallinnast kaugemale.“

Vaid 1,3 miljoni elanikuga Eesti on üks Euroopa väiksemaid riike – samas on siin üks maailmajao kõige kiiremini kasvavaid majandusi. Neil Taylor on kirjutanud esimese tõsiseltvõetava ingliskeelse ülevaate tillukese Balti riigi ajaloost, kaardistades Eesti pikka ja rasket teed praeguse külluseajani, milleni jõudmiseks tuli üle elada ligi tuhat aastat okupatsiooni taanlaste, rootslaste, sakslaste ja venelaste võimu all. I maailmasõja järel, tänu rahvuslikule ärkamisele ja Vene ja Saksa impeeriumide kokkuvarisemisele, tunnustati Eestit 1920. aastal viimaks iseseisva riigina. Omariiklus ei kestnud kaua – II maailmasõja ajal käis Eesti puna- ja natsivõimu vahel käest kätte, kuni liideti viimaks N Liiduga, mis tõi kaasa poole sajandi pikkuse okupatsiooni ja hädadest täidetud aja. Iseseisvumislootus ei kustunud aga kunagi ning 1991. aastal taastati Eesti vabariik. See aus ajalooraamat sisaldab ka värvikaid ja lustakaid episoode, nagu ühe suursaadiku meenutused nudistide rannast ja presidendi presskonverents lennujaama räpase peldiku ees.

Neil Taylor

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Kaheksatunnine tööpäev, kohustuslik tervisekindlustus ja palgaline puhkus hakkasid Eestis kehtima just „kodanliku“ valitsuse ajal.

Katkend raamatust

Ameeriklasest kirjanik Marion Foster Washburne reisis 1938. aastal Euroopas ringi, otsides sealt oma sõnade kohaselt „mõnd õnnelikku riiki“. Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Venemaa valmistasid talle üldiselt pettumuse, sest neist leidis ta „nõnda palju segadust, võimuvõitlusi, kannatusi ja ohte.“ Venemaad kirjeldas ta „20. sajandi mudelina, mis põhineb 18. sajandi vägivallavalitsusel.“ Kui Washburne puhastuste kohta uuris, ei saanud ta selgeid vastuseid. Kuid Eesti pakkus täielikku kontrasti mujal ettetulnud pettumustele, sest ta „avastas“, et Eestis oli viimase kahekümne aastaga:

tagatud seitse inimese põhivajadust: toit, peavari, amet, haridus, eneseväljendusvabadus, tervis ja armastus. Leidsin siit eest kauni ja pea tundmatu maa, mis on põhjalikust revolutsioonist läbi tulnud minimaalse vägivalla ja julmusega. Siinseid inimesi pean ma väga arukateks. Mulle tundub, et nad on leidnud head vastused mõnedele probleemidele, mille kallal mu kaasmaalased Ameerikas pead murravad, Eesti on näiteks riigist, mis on end edukalt organiseerinud vastamaks inimolendite vajadustele. Pole vaesust, pole töötust, pole kirjaoskamatust, liigutakse jõukuse suunas.

Üks pisivigastus jättis talle hea mulje ka tervishoiust, ning suur ajalehtede valik Tallinna Kuld Lõvi hotellis näitas talle ära, kui tõsiselt suhtutakse siin väliskülaliste vajadustesse. USA konsul Harry Carlson kõneles talle president Pätsist positiivsel toonil, kirjeldades teda võimeka ja teadliku mehena, kes riiki oskuslikult juhtida mõistab. Rääkides seda ajal, mil USA juba Roosevelti reformidest kasu lõikas, pole vahest ime, et Carlson toetas metsade riigi käes hoidmise poliitikat ning riigi osalust põllumajanduskooperatiivides ja pankade riigistamist.

Washburne vestles paljude eestlastega, kel olid omad kaebused, ning ta manas Pärnu Rannahotelli personali. Teda pani muretsema see, et hotelli pidas kohalik omavalitsus ja seega puudus seal paindlik hinnapoliitika. (Ta lootis maksta odavamat kuutasu, kuid selle asemel pidi maksma päevatasu kolmkümmend korda.) Kuid too üldjoontes positiivne kirjeldus Eesti esimesest iseseisvusperioodist meenutab nende inimeste oma, kes hakkavad tollast elu mäletama vägagi roosades värvides hilisema Nõukogude okupatsiooni ajal, millega nad kunagi ei lepi. Samamoodi hoitakse mälestust tollest ajast au sees nende 80 000 põgeniku poolt, kes lahkusid Eestist 1944. aastal merd pidi Rootsi või maad mööda Saksamaale.