Homme, homme, homme

Samist ja Sadiest – kahest sõbrast, kes on pidevalt armunud, aga pole armukesed – saavad loomingulised partnerid silmipimestavas ja fantaasiaküllases mänguloojate maailmas, kus edu toob neile kuulsust, rõõmu, traagikat, kahepalgelisust ja lõpuks ka omamoodi surematust. See on armastuslugu, millesarnast te pole enne lugenud.

Ühel kibekülmal detsembripäeval Harvardi kolmandal kursusel tuleb Sam Masur metroorongi vagunist maha ja näeb perroonil ootavas inimmassis Sadie Greeni. Sam hõikab teda nimepidi. Korraks teeskleb tüdruk, et ei kuule teda, aga keerab siis ringi, ja algabki mäng: legendaarne koostöö, mis tõstab nad tähtede sekka.

Noored, kes on olnud lapsest saadik lähedased sõbrad, laenavad raha, paluvad teeneid ja teevad juba enne kolledži lõpetamist valmis oma esimese kassahiti „Ichigo”. Üleöö on maailm nende päralt. Sam ja Sadie, kes pole isegi veel kahekümne viiesed, on särava mõistusega, edukad ja rikkad, ent need omadused ei kaitse neid omaenda loominguliste ambitsioonide ega reetliku südame eest.

Gabrielle Zevini „Homme, homme, homme” ulatub üle kolme aastakümne, viib meid Massachusettsi osariigist Cambridge’ist California osariiki Venice Beachi ning lähemaile ja kaugemaile maile, uurib mitmekesiseid minapilte, invaliidsust, nurjumist, lunastuse võimalust mängudes ning eelkõige meie vajadust suhelda: armastada ja olla armastatud.

Gabrielle Zevin on paljude rahvusvaheliste menukite autor. Tema romaan „A. J. Fikry märkimisväärne elu” võitis muuhulgas Southern California Independent Booksellers Awardi ja Japan Booksellers Awardi ning selle järgi on vändatud film, mis linastus 2022. aasta lõpus. Tema romaane on tõlgitud kolmekümne üheksasse keelde.

„Homme, homme, homme” on tema menukaim romaan, mis võitis 2022. aastal ilukirjanduse kategoorias Goodreads Choice Awardi.

Gabrielle Zevin

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Aga parim asi, mida Marx nende heaks tegi: ta uskus neisse.

Katkend raamatust

Kolmeteistkümnendal päeval istus Sam tema laua taha. Sellest oli aastaid möödas, kui ta viimati labürinti joonistas, aga ta otsustas Sadiele uue teha. Tema joonistusoskus oli pärast viimast labürinti paranenud ja ta tahtis Sadiele oma praegusest tasemest ülevaadet anda. Uus labürint viis Sami korterist Charlesi jõe ääres Sadie korterisse Necco vabriku juures.

Sadie tuli voodist välja ja vaatas üle Sami õla, mida too joonistab. „Sul võtab siiatulek päris kaua aega, jah?”

„Keskmiselt kaua,” kostis Sam.

„Ma olen homme võib-olla kodunt ära,” ütles ta. „Kui ma hakkan sel nädalal koolis käima ja töid järele tegema, siis õnnestub ehk veel semester päästa, nagu dekaan ütleb.”

Sam tõusis püsti, pistis labürindi ja joonistuspliiatsid hoolikalt seljakotti. „Kas see tähendab, et sa ei taha enam, et ma sind vaatamas käin?”

Sadie naeris. Sellest oli hulk aega möödas, kui Sam viimati Sadiet siiralt naermas kuulis. Tüdruku juures oli paljugi muutunud, aga Sam avastas heameelega, et tema põhinaer on ikka endine, välja arvatud paratamatu häälekõrguse muutus. Sadie naer oli üks maailma parimaid naerusid, mõtles Sam. Selline naer, kus teisel ei teki tunnet, et naerdakse tema üle. Selline naer, mis on ühtlasi kutse: kutsun sind südamest kaasa naerma asja üle, mis on minu meelest lõbus. „Ei, lollpea, ma tahan paika panna ajakava, millal me kokku saame. Ma ei tahtnud, et sa tuleks kohale ja avastaks, et mind ei olegi.”

„Luba mulle, et me ei tee seda enam kunagi,” ütles Sadie. „Luba mulle, et mis ka juhtuks, mis tahes lollusi me teineteisele teeks, ei lase me enam kunagi kuut aastat tummfilmina mööda minna. Luba, et sa andestad mulle alati, ja mina luban, et andestan sulle alati.” Need on mõistagi lubadused, mida noored kergel käel välja käivad, kujutamata ette, mis neil elus ees seisab.

Sadie andis Samile kätt. Tema hääl oli tugev, aga silmad tundusid Samile kaitsetud ja väsinud. Ta surus tüdruku pakutud kätt, mis oli ühtaegu jääkülm ja higine. Ükskõik mis häda teda ka vaevas, mõistis Sam, et see ei ole veel möödas.

„Sa hoidsid mu labürindi alles,” ütles ta.

„Hoidsin jah. Nii, ütle nüüd, mida sa „Lahendusest” arvad,” ütles Sadie. Tõusis püsti ja tegi oma toa akna lahti ning sealt tulvas sisse värske õhk, mis oli nii karge ja külm, et mõjus peaaegu arstimina. „Aga ära mind väga peedista, Sammy. Võib-olla oled märganud, et mul oli siin vahepeal väike deprekas.”

Järgmisel päeval aitas Sam Sadiel asju pakkida. Rahasäästuks pidi Sadie elama Marxi toas ja oma korteri allüürile andma. „Kas sa paned kunstiteosed hoiuruumi?” küsis Sam. Sadie pool käies leidis Sam alati tema kunstist lohutust, see oli nagu Sadie enese pikendus: Hokusai laine, Duane Hansoni „Turistid”, Sam Masuri labürint.