Kati, Carl ja isevärki farm

Kati, tema isa ja nende peretuttava poeg, paras väänik Carl sõidavad maale. Isal on tore plaan: lapsed peavad nutiseadmetest eemal püsima (oh mis õudust!) ja tal endal on vaja kokku kirjutada üks koduloomadest rääkiv raamat.

Muidugi kohtavad Kati ja Carl maal palju koduloomi ja tänu Leelo Tunglale, Aleksei Turovskile ning Heiki Ernitsale saame isiklikult tuttavaks nende põneva (hinge)eluga. Kõik algab sellest, et loomaaias töötaval Akslil (kes ongi Kati isa) palutakse kirjutada raamat koduloomadest, et tänapäeva lapsed saaksid nendega lähemalt tutvuda. Aksel otsustabki, et mõistlik oleks seda teha maal mõnusas loomingulises vaikuses, ja nii minnakse tädi Õiele maale külla. Selgub aga, et rahust ja vaikusest on asi kaugel – iga päev juhtub midagi. Ning peagi saavad külalised tagatipuks aru, et tädi Õiel ei olegi üldse tavaline farm, vaid üks väga isevärki farm.

Kirjastuse juht Rain Siemer: „Tänapäeval on lastel aina vähem võimalusi tutvuda Eesti taludes elavate loomade-lindudega ja nii tekkiski idee välja anda raamat, mille abil saab põneval moel näidata loomade elu ja kombeid. Raamatu koostas erakordselt tugev tiim ja ma usun, et seda on põnev lugeda nii lastel kui ka täiskasvanutel.“

Autorid ei vaja pikemat tutvustamist. Armastatud Leelo Tungla sulest on ilmunud loendamatu hulk raamatuid, mille saatel on paljud meist suureks kasvanud. Ja kes ei teaks Aleksei Turovskit? Tema peen tunnetus, millega ta loomalugusid räägib, puudutab meid nii, et kuuleme ta hääle kõla kõrvus ka lugusid lugedes. Vähem on ehk teada, et Turovski joonistab väga meisterlikult. Heiki Ernitsa pildid on aga juba aastakümneid kaunistanud meie lasteraamatuid.

Aleksei Turovski
Leelo Tungal

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Ilusaks peab inimene sellist looma, kelle võimeid ja omadusi ta hästi tunneb ja kelle puhul ta tajub, kuivõrd täiuslikult on üles ehitatud looma keha.

Katkend raamatust

Isa, ema ja minu plaanid

„Maale? Missugusele maale — kas Hispaaniasse, Egiptusesse või kusagile mujale?” küsisin isalt. Muidugi tean ma veel paljusid maailma maid, aga enamjagu meie klassi lastest on oma vanematega käinud puhkamas ikka kas Hispaanias või Egiptuses. Ega mul poleks midagi selle vastu, et üllatan esimesel septembril oma klassikaaslasi lõunamaa päevituse ja mõne klaaskaanega karbis pesitseva põrnikaga!

Isa muigas: „Küllap me kunagi läheme välismaalegi, aga seekord teeme väikese puhkuse siinsamas Eestimaal, vanatädi Õie talus. Ära tee midagi haput nägu! Sa mõtle: värske õhk, soe vast lüpstud piim, lihtne, aga maitsev talutoit, linnud-loomad…” „Mammutid ja mõõkhambulised tiigrid! Kiviaeg…” jätkasin tusaselt isa loetelu. „Egiptusest saaks vähemalt

mõne skarabeuse koju tuua, aga selle sooja maapiima sees ukerdavad kindlasti ainult sitasitikad!” Isa silmad hakkasid pahaselt välkuma: „Kui sa arvad, et skarabeus on sitasitikast millegi poolest parem, siis võta teatavaks, et oled eksiteel. Muide, vanad eestlased ütlesid, et kes aitab selili kukkunud sitasitika jalule, see saab üheksa pattu andeks. Seda esiteks. Ja teiseks on vanatädi Õie puhtust armastav inimene, kelle lüpstud piimas pole eluilmaski mingeid võõrkehasid olnud. Võib-olla sa ei mäleta teda, sest viimati käisime kogu perega Kaasiku talus siis, kui sa olid alles titevankris, aga maapiimast oskasid sa küll juba siis lugu pidada.”

Nojah, eks ma ju tean väga hästi, et isa ärritub alati, kui mõne looma kohta halvasti öeldakse: tema meelest on kõik karvased ja sulelised ja kiletiivalised ühtmoodi armsad ja tublid, isegi rästikud on tema arust huvitavad roomajad ja kärnkonni ei jõua ta ära imetleda! Meie emaga oleme sellega juba harjunud, aga neid, kes isa vähem tunnevad, on paps vahel küll osanud endast välja viia. Näiteks ema kunagise klassiõe Krista, kelle uues Lasnamäe kodus me kogu perega soolaleivapeol käisime: seal vudis äkki üle uhkelt kaetud ja kaunistatud söögilaua kutsumata külaline — pikkade vuntsidega putukas, kes vist ise ka tundis, et ta seltskonda ei sobi, sest puges jahmunult kalavaagna varju peitu. Tädi Krista avas ehmunult suu, tema mees, onu Aare, pööras pilgu mõtlikult lakke ja minu ema tegi näo, nagu poleks ta putukat märganud. Aga isa oli kiire tegutsema: ta tõmbas hallikaspruuni pikakoivalise vaagna varjust välja ja vaatles seda kahe peo vahel hoides nagu mingit kalliskivi. „No näe, Babüloonia saadik jõudis ka pärale!” ütles ta rõõmsalt.