Kukemaja

Ukrainas Poltava linnas asub hoone, mida kutsutakse Kukemajaks. Selle elegantse punase ehitise sissepääsu valvab kaks suurt kukekuju. Hoone ei näe hirmutav välja, aga Victoria Belimi lapsepõlves 1980. aastatel rääkis vanavanaema Kukemajast ainult sosinal ja kõndis sellest ringiga mööda.

2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi, leidis Victoria vanavanaisa päeviku, milles seisis alla joonitud fraas: „Vend Nõkodõm, kadus 1930ndatel vaba Ukraina eest võideldes“. Victoria polnud säärasest sugulasest midagi kuulnud ja otsustas sõita kodumaale tõde välja selgitama.

Ta pühendus aastateks Nõkodõmi loo uurimisele, kuigi sellest ei paistnud rääkida tahtvat keegi – eriti mitte vanaema, kelle juures Victoria peatus. Pärast pikka võitlust nõukogude stiilis bürokraatiaga ja väljasõite külakestesse kohtuma toda aega veel mäletavate inimestega viis otsing Victoria kardetud Kukemajja ja selle keldris peituvate süngete saladusteni.

„Kukemaja“ meeltliigutavad memuaarid räägivad ühe perekonna ja kogu Ukraina loo keerulisest ajaloost ohtliku tänapäevani. See jutustab haaravalt vanematest ja lastest, veendunud bolševikest ja kommunismiohvritest, aiamaadest ja kunstist, õnnetutest saatustest ja kaua hoitud saladustest.

Victoria Belim on ajakirjanik ja tõlkija. Tal on Financial Timesis kolumn ja tema kultuuri- ja elustiiliartiklid on ilmunud ajakirjades New York Times Magazine, Elle, Red ja Marie Claire. Ta oskab kaheksatteist keelt, sealhulgas jaapani, türgi, pärsia ja indoneesia keelt. Victoria sündis Ukrainas, kasvas üles Ameerika Ühendriikides ja elab nüüd Belgias.

Victoria Belim

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Kuid Venemaa jaoks tundus naabri pöördumine Läände hirmutav ja väljakutsuv, sest see tähendas mõju ja kontrolli kaotamist Ukraina üle, mis oli olnud Venemaa poliitikas oluline tsaaride aegadest peale.

Katkend raamatust

Läksime onu Vladimiriga tülli kuu pärast seda, kui tema nimekaim Krimmi okupeeris. Oma viimases sõnumis – saadetud Tel Avivi aja järgi kell kolm öösel – ütles ta, et meie perekond peaks olema Nõukogude Liidule tänulik. Kui seda e-kirja kell kaheksa hommikul Brüsselis lugesin, ei märganud ma, et onu Skype’i avatar oli muutunud elutult halliks ja Viberi profiil ei kuvanud enam pilti temast lootosepoosis.

Kogu mu tähelepanu oli Vladimiri sõnumil. Ta kirjutas igasuguseid pööraseid asju: et Ameerika oli mind ajupesnud ja et sealne kapitalism tappis mu isa, aga eriti häiris mind väide, et meie perekond on Nõukogude Liidule tänu võlgu. Mulle tundus rõlge, et keegi igatseb tagasi režiimi, mille nimi on sünonüümne totalitarismiga. Ma ei suutnud uskuda, et minu joogat ja fotograafiat armastav onu on hakanud Nõukogude Liidu kuritegusid õigustama. NSVL oli mu sugupuud nii halastamatult rappinud, tapnud meid sõdades, näljahädades ja pogrommides; me olime maksnud seitse aastakümmet kestnud nõukogude sotsialismi eest kallist hinda. Mida enam ma meenutasin oma nõukogude lapsepõlve Ukrainas ja meie elu viletsust 1980. aastatel, seda rohkem nööris miski mu kurku ja meelekohad tuikasid. Panin sülearvuti kinni, astusin akna juurde ja surusin lauba vastu külma klaasi.

Brüsseli viilkatustega majad läikisid hiljutisest vihmast ja ikka veel rippusid rasked pilved tumedate puude kohal, mis märkisid linna piiri. Hingasin aeglaselt klaasile ja vaatasin, kuidas punased katused muutusid aeglaselt kahvatuoranžiks. Paar sekundit hiljem mu hingeudu hajus ja kõik ärkas taas ellu, eredamalt kui enne. Kuid mu mõtted olid endiselt sassis.

Vladimir oli mu isa vanem vend. Olin kolm aastat tagasi isa kaotanud ja Vladimir oli mu ainuke side temapoolse suguvõsaga. Me mõlemad olime sündinud Ukrainas. Me mõlemad rääkisime vene keelt. Me mõlemad elasime nüüd paikades, kus keegi meid lastena ei tundnud, nagu Vladimir armastas öelda. Kuid kui me vaidlesime, oleksime võinud sama hästi olla pärit eri planeetidelt. Mina emigreerusin Ukrainast 15-aastaselt Chicagosse ja Vladimir 55-aastaselt Tel Avivi, aga ta elas endiselt oma nõukogude galaktikas. Tema Nõukogude Liit ei sarnanenud selle Nõukogude Liiduga, mida mina teadsin. Minu jaoks tähendas NVSL ilmajäetust ja tühje poeriiuleid. Tema jaoks tuumavõimu ja tugevat armeed. Minu Nõukogude Liit oli kaheksakümnendate kollaps ja Tšornoboli katastroof. Tema oma viiekümnendate õitseng ja Juri Gagarini esimene kosmoselend. Mind hämmeldas Vladimiri ootus, et ma peaks kummalegi neist Nõukogude Liitudest tänulik olema.