Linnutee koodid

On aasta 2012. Ühes mereäärses ülikoolilinnas elab neiu Eeva… Nii algab lugu hea ja kurja tundmisest, inimahvidest ja jumalageenidest, viirustest ja tuumareaktoritest, eesmärkidest ja abinõudest, sipelgatest, lumepallidest ja liblika tiivalöökidest.

Mis saab, kui kohtuvad kaks annet: reklaamigeenius ja šamaan? Kas maailmas, kus piir jabura ja kuulsa vahel on kadunud, saaks projektirahadega korraldada konverentsi jumala geenidega inimestele? Kas moodsa kunsti vormis annaks kõnelda Noa-aegsest veeuputusest nii, et see jõuaks uudistesse? Kas kunstnike lapsesuud suudaks tõmmata tähelepanu ohtlikele tuumajaamadele ja radioaktiivsetele jäätmetele?

Aga mis saab siis, kui suudavad? Mida üldse kuulsusega peale hakata olukorras, kui rahal pole enam hinda ning mõistlikud otsustavad järgida mantrat “hoidu, hoidu, hoidu igasugusest konfliktist ja lavast”?

Ja mis saab siis, kui vajutad masse aktiveerivale interneti-paanikanupule natuke liiga vara?

Kui see on hoiatuslugu, siis kellele? Kui aga huumor, siis mille või kelle aadressil? Lugemisvõimalusi on mitu.

Epp Petrone

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Aga elu on kord selline, et vahetpidamata tuleb valida. Üks valik sulgeb ühe ukse ja tähelepanu keskendub teisele.

Katkend raamatust

Pärast olendiga kohtumist hakkasin ma rohkem und nägema.

Ja ma hakkasin rohkem magama, sest ma tahtsin näha veel rohkem. Jah, olend oli andnud mulle õppetunni, edastanud sõnumi: edasi liikumiseks ei pea ma mitte rohkem tööd rabama, vaid hoopis vähem. Pean palvetama ja magama, et teha õigeid valikuid – et näha õigeid valikuid. Unes!

Magamise osas oli mulle eeskujuks ei keegi muu kui Diego.

Tasapisi tekkinud vimmaga olin hakanud märkama, kui hästi oskas see mees hoolitseda oma unerežiimi eest. Põhiliselt ta mängis trummi ja käis meeltes rändamas. Või magas ja käis niimoodi rändamas. Või pidas noortele loengut ja ka käis omamoodi rändamas. Igasuguste projektide vormistamine jättis ta algusest peale minule, sest tal oli ju vaja käia rändamas! «Mul on vaja unevajadus täielikult rahuldada, et ma saaksin maailma korralikult tunnetada.» Nii ta ütles. Mina olin see, kes tegi tööd ja juhtis kogu käima lükatud lumepalli, aga noh, ärge unustage, et ma töötasin ju enne seda projektijuhina reklaaminduses ja tõepoolest teadsin, kuidas kiirelt veerevaid lumepalle juhtida. Aga nüüd oli ka minu vaja aeg maha võtta, pidin uuele tasandile jõudmiseks leidma oma isikliku tasakaalupunkti.

Ja selleks oli vaja und.

Kas teadiste, et Einsteinil kangastus relatiivsusteooria unes? Kas teadiste, et üks maailma geeniuste galerii salapärasemaid esindajaid Leonardo da Vinci sai enamiku infot magades? Ja Mendelejev nägi kord selget und, keemiliste elementide tabelit. Ärgates ei osanud ta selle toimimise põhimõtet lahti seletada, aga ta otsis veel poolunes viibides pliiatsi ja paberi ning kirjutas nähtu üles. See osutus geniaalseks. Pythagoras nägi unes kummalist visiooni sellest, kuidas matemaatika ja muusika on seotud ning lõi seeläbi noodisüsteemi. Aga kust see kõik tuli? Seal kusagil on infobaas, kuhu pääseb mitmel moel: trummi, palve ja – une kaudu. Me oleme vastuvõtjad, kui vaid oskame oma aju ja südant seadistada.