Minu lugu

Michelle Obama “Minu lugu”

Michelle Obamast on saanud meie ajastu üks mõjuvõimsamaid ikoone. Ameerika Ühendriikide esileedina – esimese afroameeriklasena selles rollis – aitas just tema kaasa seni kõige siirama ja inimlikuma Valge Maja loomisele. Michelle Obama kehtestas end kogu maailmas naiste ja tütarlaste õiguste eest seisjana, muutis kardinaalselt Ameerika perekondade arusaamu tervislikust ja aktiivsest eluviisist, samal ajal aga oli oma abikaasa kõrval, et too saaks juhtida Ameerikat läbi vapustavate sündmuste. Oma Heliose kirjastatud elulooraamatus avab ta enda isiklikku lugu, alustades lapsepõlvest Chicagos South Side’is, läbi aastate, mil ta püüdis hoida tasakaalus emadust ja juhtpositsioonidel töötamist, kuni perioodini, mil ta elas maailma kõige tuntumal aadressil. Ladusalt ja avameelselt kirjeldab ta saavutusi ja pettumusi, jutustades oma lugu täpselt nii, nagu tema seda elab: oma sõnadega, oma tingimustel.

Michelle Obama

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Monika Kuzmina

Vastutaja

Kui majas on beebi, keeldub aeg tavareeglitele allumast, kas siis venides või kokku tõmmates.

Katkend raamatust

Pärast kellegi surma on valus edasi elada. Lihtsalt ongi. Valus võib olla siis, kui mööda koridori jalutad või külmkappi avad. Valus on sokke jalga tõmmata, hambaid pesta. Toidul pole maitset. Värvid muutuvad tühjaks. Muusika ja mälestused teevad haiget. Vaatad midagi, mis muidu oleks kaunis – päikeseloojangu lillat taevast või mänguväljakul hullavaid lapsi – ja see ilu kuidagi vaid süvendab kogetud kaotust. Lein on üksildane.

Päeval peale isa surma sõitsime Soutk Side’i matusebüroosse – mina, ema ja Craig – kirstu valima ja matuseteenistust korraldama. Asjakorraldusi tegema, nagu matusebüroodes öeldakse. Ma ei mäleta sellest käigust peaaegu mitte midagi peale selle, kui kohutavalt rabatud me kõik oma eraldiseisvates leinades olime. Siiski tegime läbi ebamugava, kuid vältimatu rituaali, valides välja kasti, milles oma isa maha matame – seal toimus ka esimene ja ainus minu ja Craigi vaheline sõnasõda täiskasvanutena.

Asi läks enam-vähem nii: mina soovisin kõige ilusamat ja kallimat kirstu, mida kohal pakkuda oli, koos kõikide lisasangade ja padjakestega, mida kirstule oli võimalik külge pookida. See polnud ratsionaalne valik. See oli ainus, milleks võimeline olin, kui mitte midagi muud teha ei osanud. Praktiline ja pragmaatiline osa meie kasvatusest poleks lubanud mul uskuda neid klišeesid, millega heasoovlikud matusekülalised meid paar päeva hiljem üle valasid. Mind ei lohutanud jutud sellest, et isa oli läinud kuskile paremasse kohta inglite seltsi istuma. Minu meelest vääris ta ilusat kirstu.

Craig aga käis peale, et isa ise oleks midagi lihtsat eelistanud – tagasihoidlikku ja praktilist, mitte midagi enamat. Ta kinnitas, et see sobivat paremini isa iseloomuga. Kõik muu oleks eputamine.

Sõnelus algas vaikselt, kuid plahvatas kiiresti, sellal kui viisakas matusebürootöötaja teeskles meid mitte kuulvat ja ema meid lihtsalt läbi isikliku valu udu lepitamata pealt vaatas.

Karjusime põhjustel, millel polnud tegeliku vaidlusega mitte mingit pistmist. Mitte kumbagi meist ei huvitanud enam vaidluse tulem. Lõpuks matsime isa kompromisskirstus – mitte liiga peenes, mitte liiga lihtsas – ning ei arutanud seda omavahel iialgi. Meie sõnelus oli kohatu ja absurdne, kuna surma kohalolu muudab kogu maailma kohatuks ja absurdseks.

Hiljem viisime ema Euclid Avenuele. Istusime kolmekesi köögilaua ääres, väsinud ja hüljatud, meie kurbus taas neljandat, tühja tooli silmates ärkamas. Ei läinud kaua, kuni kõik nutma hakkasime. Istusime terve igaviku, kõik valjuhäälselt rammestuse ja pisarate otsalõppemiseni nuttes. Ema, kes oli kogu päeva vaikinud, tegi lõpuks suu lahti.

Kajastused

KÜSI PAKKUMIST