Minu sõber Natalia

Olen kindel, et elan surmani õnnelikult, olen veendunud, et mure on mind igaveseks murdnud, usun, et see, mida ma mingil hetkel tunnen, on tõsi, kuigi tegemist on kõigest välgatusega ajas ja ainult sellest kirjutamine võib muuta selle tõeks.

Julge romaan noore naise seksuaalsusest, teraapiast, loo jutustamise ja identiteedi jõust. Mänglev, geniaalne, feministlik ja üllatavalt naljakas romaan Finlandia kirjandusauhinna võitjalt.

Natalia hakkab käima terapeudi juures, et leida lahendust enda seksielu probleemidele. Juba alguses on selge, et ta ei hakka mängima teraapia reeglite järgi. Iganädalastel seanssidel julgustab psühhiaater patsienti rääkima kunstist, filosoofiast, kirjandusest, lapsepõlvemälestustest ja erootilistest kogemustest, tänu millele hakkavad aeglaselt langema Nataliat piiravad seesmised tõkked. Talle hakkavad teraapiaseansid meeldima – ehk liigagi palju?

Autor võtab romaanis ette meie aja eneseabilood ja küsib, mis jääb varju, kui kõik viimseni päevavalgele tuuakse.

1976. aastal Kajaanis sündinud Laura Lindstedt on tänapäeva Põhjamaade kirjanduses üks huvitavamaid hääli. Tema esimene, lapsendamist käsitlev romaan „Käärid” („Sakset”, 2007) sai kiita nii kriitikutelt kui ka lugejatelt ja nimetati Soome olulisima kirjandusauhinna Finlandia nominendiks. Teine romaan „Oneiron” (2015), mis jutustab hetkedest pärast surma, sai Finlandia kirjandusauhinna laureaadiks. Kolmas romaan „Minu sõber Natalia” (2019) on naise seksuaalsuse ja võimu kaval uurimus ning on seni tema menukaim, selle tõlkeõigused on müüdud juba 12 riiki.

Laura Lindstedt

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Tõsi, siis kui raha midagi ei tähenda, tähendab see kõike: laudu, mantleid, koeri, kelli, sõrmuseid, autosid, aadresse, absoluutselt kõike.

Katkend raamatust

Natalial – kelle nime ma vabastan nüüd jutumärkidest, nagu vabastaksin relva kaitseriivist – oli probleem, mis tema igapäevast elu tugevalt häiris. Ehk ei oleks see teda nii väga seganud ega ülepea selliste mõõtmeteni kasvanud, kui teda oleks ümbritsenud tavapärane turvavõrk, näiteks perekond või lähedased sõbrad, sellised, kellele usaldatakse nii rõõmud kui ka mured, nii et esimesed kasvades paugatavad nagu kevadine jää, samal ajal kui teised hajuvad ebemeteks, mille rääkimine minema kannab. Sõnastatud kurbuseseemnised heljuvad sõpruse võluringist välja, kui inimesel on sõpru, vaid selleks, et kusagil maanduda, sest muret ei jää rääkides maailmas vähemaks, see ainult vahetab natukeseks kohta. Aga kui rääkida tõesti väga palju, võib mure püsivalt kuju muuta. Kui mure sõnastatakse diivanil – mille ma vabastan nüüd kursiivist, selle firenzelaste-veneetslaste-renessansiaegse leiutise, nii nagu tõmbaksin voodilt päevateki –, kui kurbusele antakse sõnad selili lamades, usalduse ja avanemise hange kaevatud uru sarnases turvapesas, võib mure muutuda tundmatuks pitsäärisega nostalgiaks. Kui ma seda ei usuks, peaksin ametit vahetama.

Natalia seisis endiselt vaibal. Tal oli kergem rääkida püsti seistes, nii ta ütles, otsekui annaks püstine keha probleemi esmaesitusele rohkem mõjukust. Natalia ajas selja sirgu, pani ülakeha tugilihaste jõuvektorid paika ja tegi väikese lõõgastava tiiru. “Mul on häbi,” ütles ta närviliselt naeratades. “Mul on nii häbi, et ma vist minestan varsti!” Aga ta ei tundunud sugugi tasakaalutu. Tundus, nagu valmistuks ta kolmikhüppeks.

Nii hakkas Natalia rääkima, mis teda vaevab. Tema armukesed olid tema kõige mürgisem probleem, samal ajal olid nad tema elu sool, suhkur, martsipan, umami. “Nad on eemal, aga nad on minu peas,” ütles Natalia. “Nad on täielikult eemal, isegi kui nad on minuga. Isegi kui nad on minu sees! Mida rohkem ma neid suudlen, seda vähem on nad kohal. Ja siis on nad jälle eemal. Nad astuvad uksest välja, lähevad tööle, koju, abikaasade juurde, koerte juurde, kes kuhu. Minu aju hakkab esile manama mitmesuguseid kompositsioone, kuhu ma neid asetan. Ja ennast nende juurde, mõistagi. Mina olen alati kaasatud, keskel, minusse sisenetakse kõigist võimalikest avaustest ja ma täitun, aga see ei lõpe kunagi ja mu pea hakkab valutama. Ja minu sisse ei mahu ühtegi arukat edumeelset mõtet, sest mu pea on täis neid armukesi. Kes on ära. Minu sisse ei mahu informatsiooni, ma ei õpi midagi, vaid jään iga päevaga rumalamaks, sest armsamad pööravad minu sisemuses kõik pahupidi. Ja varsti lähen ma hulluks. Teen oma tööd nagu masin ja peagi koidab päev, kui mu ülemus seda märkab.”