Õpitud optimism

Katkend raamatust

Kui Sophie oleks depressiooni all kannatanud kakskümmend aastat varem, poleks saanud tema heaks kuigi palju teha. Ta oleks pidanud ootama depressiooni möödumist – see aga võib võtta kuid, isegi aasta või rohkemgi. Aga kuna teda tabas depressioon eelmisel kümnendil, olid ta võimalused palju paremad, sest viimase kümne aastaga sai välja arendatud raviviis, mis töötab kähku ja tõhusalt. Selle avastajateks olid psühholoog Albert Ellis ja psühhiaater Aaron T. Beck. Kui kunagi pannakse kirja tänapäeva psühhoteraapia ajalugu, siis usutavasti on nende nimed seal kõige olulisemate seas. Freudi ja Jungi kõrval. Koos lahendasid nad depressiooni mõistatuse. Nad näitasid,j et see on palju lihtsam ja ravitavam kui seni oli arvatud.

Enne Ellise ja Becki teooriaid kehtis dogma, et igasugune depressioon on maniakaal-depressiivne haigus. Maniakaal-depressiivse haiguse kohta leidus aga kaks vastandlikku teooriat: biomeditsiiniline koolkond leidis, et tegu on kehalise haigusega, alternatiiviks oli aga Freudi arusaam depressioonist kui enda vastu suunatud vihast. Freudistid kaasasid selle jabura mõtte oma patsientide ravisse ja ärgitasid depressiivikuid valla päästma kõiki oma emotsioone – tulemuseks võis sageli olla depressiooni süvenemine ja isegi enesetapp.

Ka Ellis pooldas vallapäästmist, ent muul moel. Olles 1947. aastal saanud doktorikraadi Columbia ülikoolist, rajas ta psühhoteraapia erapraksise, keskendudes abielu- ja pereteraapiale. Vahest just oma patsientide paljastustest innustatuna alustas ta peagi elukestvat ristikäiku seksuaalsuse allasurumise vastu.

Temalt ilmus rida raamatuid, mis kandsid pealkirju nagu “Kas see on seksuaalne ketserlus?”, “Seksuaalse vabaduse kaitseks” ja “Korralike abieluinimeste käsiraamat abieluvälisteks seiklusteks.“ Ettearvataval kombel sai Ellisest seega Kerouaci põlvkonna auliige ja guru, sest ta õigustas nende suhtumist suguellu. Mina puutusin tema töödega esmakordselt kokku 1960ndate alguses, kui Princetoni teise kursuse üliõpilasena aitasin organiseerida tudengiprogrammi seksuaalsuse teemal. Kutsusime esinema ka Ellise, kes pakkus välja, et tema ettekande pealkirjaks võiks sobida „Mastrubeeri kohe“. Princetoni president, kes muidu oli küll aus ja eelarvamustevaba mees, tühistas seepeale kutse.

Paljud kolleegid pidasid Ellist skandaalseks kujuks, teised olid aga valmis tunnistama tema erakordset kliinilist taipu. Kui patsiendid kõnelesid, kuulas ta neid tähelepanelikult ja mõtles kuuldu üle põhjalikult järele, olles seejuures valmis eirama üldkehtivaid arusaamu. 1970ndatel tungis see karismaatiline ja konkreetse suhtumisega mees juba depressiooni valdkonda, mis sisaldas peaaegu sama palju eelarvamusi ja väärkujutlusi kui seksuaalsus. Depressiooni jaoks muutis see kõike.

Ellis hakkas ka oma uuel erialal tormi üles keerutama. Kõhetu ja nurgeline, alati liikvel, mõjus ta nagu mõni (üliedukas) tolmuimejate müügimees. Ta käis patsientidele seni peale, kuni nad loobusid irratsionaalsetest uskumustest, mis toitsid nende depressiooni. „Mis mõttes sa ei saa elada ilma armastuseta?“ võis ta hüüda. „ Täielik jama. Armastust esineb elus harva, ja kui kulutad kogu elu sellele, et kurvastad selle liigagi sagedase puudumise pärast, siis tekitad endale ise depressiooni. Sa elad „nii peaks olema“  türannia all. Ära räägi endale, kuidas asjad peaksid olema!“

Ellis uskus, et see, mida teised peavad sügavale juurdunud neurootiliseks konfliktiks, on lihtsalt halb mõtlemine – ta nimetas seda „mitterumalate inimeste rumalaks käitumiseks“ – ja nõudis patsientidelt oma väljuhäälsel, propagandistlikul moel (pidades end seejuures vastupropagandistiks), et nad lõpetaksid valesti mõtlemise  ja hakkaksid mõtlema õigesti. Üllataval kombel paljud tema patsiendid paranesidki. Ellis vaidlustas edukalt püha uskumuse, et vaimuhaigus on äärmiselt keerukas, et mitte öelda müstiline nähtus, mida saab ravida vaid siis, kui sügavale peitunud alateadlikud konfliktid pinnale tuuakse või meditsiiniline haigus välja juuritakse. Psühholoogia keerukaks aetud maailmas tundus selline lihtsakoeline lähenemine lausa revolutsioonilisena.

Samal ajal oli ka Beck, erakordse kliinilise andega freudistlik psühhiaater, läinud vastuollu tavauskumustega. Beck ja Ellis olid siiski täielikud vastandid. Kui Ellise maneerid olid trotskistlikud, siis Becki omad sokraatilised. See sõbraliku ja kodukootud olemisega mees, kel oli ümar punetav nägu ja Uus-Inglismaa maatohtri välimus, kandis punaseid kikilipse, näis leebe ja igati tervemõistuslik. Tal polnud kombeks oma patsiente rünnata. Ta kuulas hoolikalt, esitas pehmel toonil küsimusi ja üritas neid heatahtlikult ümber veenda.

Nagu Ellist, nii haaras ka Becki 1960ndatel rahulolematus freudistlike ja biomeditsiiniliste arusaamadega, mis hoidsid depressiooniravi oma haardes. Olles Yale`is meditsiini õppinud, veetis ta aastaid tavalise psühhoanalüütikuna, oodates, et üksildane kuju tema sohval jõuaks arusaamiseni oma depressiooni põhjustest: kuidas ta suunas viha enda vastu, selmet seda väljendada, ja kuidas selle tulemusena tekkis depressiooon. Kuid Becki kannatlikkus sai harva tasutud. Seejärel üritas ta depressiivikuid ravida grupiviisiliselt, julgustades neid oma viha ja kurbust valla päästma, mitte endas hoidma. Tulemus oli veel hullem. Depressiivikud lagunesid tema silme all koost ja neid polnudki niisama lihtne sellest seisundist välja tuua.

Mina kohtusin Tim Beckiga (tema teine eesnimi on Temkin ja sõbrad nimetavad teda Timiks) 1966. aastal, kui ta oli kirjutamas oma esimest raamatut depressiooni kohta. Tema terve mõistus oli viimaks peale jäänud. Ta oli otsustanud, et kirjeldab vaid depressioonis inimese teadvustatud mõtteid ja jätab teistele kogu teoretiseerimise selle üle, kust need mõtted võivad pärineda. Depressiivikud mõlgutavad jubedaid mõtteid endast ja oma tulevikust. Tim oletas, et vahest piirdubki depressioon just sellega. Vahest on depressiooni sümptomiks peetud negatiivne mõtlemine hoopis haigus ise. Ta esitas julge väite, et depressioon pole ei halb ajukeemia ega sissepoole suunatud viha. See on teadliku mõtlemisega seotud häire.

Selle lahinguhüüuga läks Tim freudistide vastu sõtta. „Kannatav inimene,“ kirjutas ta, „kes on hädas igapäeva eluprobleemidega, pannakse uskuma, et ta ei suuda end ise aidata, vaid peab otsima mõne elukutselise ravija. Ta ei usalda enam käepäraseid tehnikaid, mida on tavaliselt oma probleemide lahendamiseks kasutanud, sest temagi tunnistab vaateviisi, et emotsionaalsete häirete taga on jõud, mida ta aduda ei suuda. Ta ei saagi loota, et suudaks ise ennast mõista, sest tema aursaamu peetakse pinnapealseteks ja põhjendamatuteks. Nii õõnestab see salalik ideoloogia terve mõistuse väärtust ega lase tal toetuda omaenda hinnangutele oma probleemide analüüsimisel ja lahendamisel.“