Pisuhänd

„Teos, mis sobib väga vabalt sümboliseerima kogu eesti teatrilugu.“ Rein Veidemann

„Vaevu leiab uue sajandi proosast tegelaskuju, kelle mastaabid ja sügavused, kelle vaimustav vastuolulisus ja ootamatus jõuaksid võrdsele tasemele Eduard Vilde Tiit Piibelehega.“ Jan Kaus

„Vilde looming on üks me tüvitekste, seni veel ühine alateadvus.“ Jürgen Rooste

„Euroopa mõne suure rahva kirjanikuna oleks nii Vilde nimel kui loomingul vääriline koht maailmakirjanduse klassikute seas.“ Ülle Udam

Eduard Vilde

Autor

Periood

kajastust

GALERII

Fotod: GoodNews, Evelin Kruus

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Veronika Tigasoo

Vastutaja

Pisuhänd! … See on ju jälle midagi, mis rahwa psühet selgitab, nimelt selle painajalikku, salapärastest wõimudest piiratud ja luuleliku ebausuga põimitud külge!

Katkend raamatust

AUTORI JÄRELSÕNA

Eduard Vilde kirjutas näidendi kaassõna kirjastuse Loodus 1929. aasta teosele „Pisuhänd. Side. Näidendid”.

Lõbumäng „Pisuhänd”, minu tuntuim dramaatiline töö, on kirjutatud Kopenhaagenis aastal 1913, ilmus trükist sama aasta sügisel „Maa” kirjastuse wäljaandel ning etendati „Estonias” esimest korda 25. weebruaril 1914. Üksikud osad olid sel puhul järgnewate näitlejate kätes: Wana Westmann – Paul Pinna; Tiit Piibeleht – Theodor Altermann; Ludwig Sander – Karl Jungholz; Mathilde – Netty Pinna; Laura – Erna Willmer. Nende ületamatute lawatalentide kehastusel ja hingestusel, eriti Altermanni ja Pinna loodud kujude mõjul, lõi minu komöödia õnnelikult läbi. Järgnesid head esietendused weel „Vanemuises” Karl Menningi ning Peterburis Otto Petersoni lawastusel. Kui piritagune pagulane ei näinud ma isiklikult ühtegi neist, lugesin waid lehtedest ja kirjadest, kuis mu teise dramaatilise lapse käsi kodumaal käinud.

Sest ajast peale on tükk nii meie kutselisil kui ka mittekutselisil näitelawadel wahwasti püsinud. Ent mitte ainult Eestis, waid ka Soomes. Aastal 1914 Hilma Rantanen-Pylkkäneni poolt tõlgitud ja 1915. aastal Helsingis trükitud, wõeti „Pisuhänd”,, soome nimega „Wihtahousu”, sedamaid Helsingi Rahwusteatri repertuaari, esinedes esmakordselt septembris 1915 direktor Jalmari Lahdesuo lawastusel. Autor ise nägi „Wihtahousut” samas teatris alles 1918. aasta talwel, kui ta oli teel Taani poole. Möödunud aasta lõpul õiendas tõlkija minuga jälle kord honorariarwet ning sellest osutus, et minu komöödia Soomegi lawadelt weel pole kadunud. Pealinna kõrwal on teda aastate jooksul etendatud ka peaaegu kõigis prowintsilinnades ning samuti maal.