Tõrjutud mälestused

Kirjanik Imbi Paju „Tõrjutud mälestuste” filmi (2005) ja seejärel raamatu (2007) ilmumine kujunes Eesti lähiajaloo ja Nõukogude repressioonide käsitlemisel murrangulise tähtsusega sündmuseks, sest esimest korda kirjeldati seda ebainimlikku ajaloolist vägivalda väga isiklikust psühholoogilise trauma vaatepunktist.

Imbi Paju toob meieni oma ema ja tädi loo, kelle NKVD 1948. aastal 18-aastastena arreteeris ja Siberi vangilaagrisse saatis, süüdistatuna metsavendade aitamises. Perekonna loosse süüvides maalib Paju pildi terve ühiskonna traumast, nende ajalooliste hetkede mõjust, mil üksikinimene on seisnud silmitsi poliitilise kurjusega. Autor vaatleb, millised ajaloolised muutused nendele sündmustele eelnesid. Kogudes ja mõtestades mälestusi, mida ohvrid on terve elu püüdnud maha suruda, näitab kirjanik, kuidas teadvusest välja tõrjutud valukogemused ei mürgita üksnes otseste kannatajate elu, vaid ka nende järeltulijaid ja kogu ühiskonda.

Raamat „Tõrjutud mälestused” on tõlgitud nüüdseks 8 keelde. Samanimelist filmi on näidatud paljudel ajaloomäluga tegelevatel sündmustel üle maailma, lisaks on film ja raamat mitmetes ülikoolides kasutusel õppematerjalina.

Autorina on Imbi Pajut huvitanud küsimus inimelu haavatavusest olukordades, mil poliitiliste repressioonide abil on pääsenud võimule inimsuse pime pool. Tema teosed tuletavad meelde humanistliku eluhoiaku põhireeglit – hoida inimelu. 2009. aastal ilmus tal koos kirjanik Sofi Oksaneniga teos „Kõige taga oli hirm. Kuidas eesti oma ajaloost ilma jäi”. Samal aastal valmis dokumentaalfilm „Soome lahe õed” ja 2011 raamat „Soome lahe õed. Vaadates teiste valu.” Alates 1999. aastast on ta korraldanud Võtikvere raamatuküla, mis on Eesti vanim tegutsev kirjandusfestival. Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, sh andis 2013. aastal Soome president talle Soome Lõvi Rüütelkonna 1. järgu rüütliristi ja Eesti justiitsministeerium 2019. aastal Heli ja Arnold Susi nimelise sõnajulguse missiooniauhinna.

Imbi Paju „Tõrjutud mälestused” avab uksed pimedatesse tubadesse. Ujutagu päikesepaiste need üle. Ja järgigu teised sama eeskuju. Edaward Lucas, raamatu „Uus külm sõda” autor

Oma ema saatuse kaudu, kes noore naisena vahistati, vangistati ja Siberi vangilaagrisse saadeti, jutustab Imbi Paju tegelikult terve rahvuse loo. Anne Applebaum, raamatu „Gulag. Nõukogude koonduslaagrite ajalugu” autor

Selle filmi ja raamatuga algas uus ajastu ja avanemine küüditamise ning laagrikogemuse, aga võib-olla ka kogu Nõukogude aja mäletamises, mis sidus need võrreldes varasemaga palju tihedamalt üleilmse rahvusteülese mälukultuuriga. Eneken Laanes, Eesti inimarengu aruanne 2016/2017 „Eesti rändeajastul”

Imbi Paju

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Vastutaja

Kui lugeda ajalooarhiivides KGB ohvriks langenud inimeste nimekirju, tekib ettekujutus, et iga Eesti pere ja inimese lugu vääriks filmi või raamatut.

Katkend raamatust

aasta pahaendeline idüll

Milline oli 1939. aasta suvi? Enne suurt katastroofi, enne kui mu ema ilme hakkas kujunema selliseks, nagu see nüüd on. Enne kui Stalin ja Hitler kokku leppisid. Enne kui eestlased koos oma eetiliste väärtustega kahe suure ja ahne poliitilise süsteemi vahele suruti. Sel saatuslikul 1939. aasta imelisel suvel polnud inimeste näod veel umbusklikud, nad polnud veel ähvardust tunda saanud. Põhja-Tartumaal Murru küla väikese talu õuele oli 18. juunil sirelipõõsaste varju kaetud sünnipäevalaud. Maja ette istutatud pojengipõõsas oli õitsele puhkenud. Mu ema ja tema kaksikõde said sel päeval 9-aastaseks. Kaksikutel oli neli vanemat õde. Nad olid vaesevõitu, kuid ilusate tüdrukutega perekond. Õde Laine oli küpsetanud suure tordi, mis oli kaunistatud vahukoore ja maasikatega. Heidi oli kirjutanud kaksikutele sünnipäevaks luuletuse ja luges selle ette. Siis õed laulsid mitmehäälselt. Tavaliselt lauldi pikki vanaaegseid ballaade, kus hea võidutseb kurja üle ja kus iga väike tüdruk on printsess. Üks laul kestis isegi kümme minutit. Nende ema Helene pidas üksi talu üleval ja majandas perekonda, sest isa oli neli aastat tagasi surnud. Kodusoojus ja leebe huumor, mis pereliikmete vahel valitses, aitas raskustest üle olla. Vanem õde Leida oli juba üle kahekümne ja abielus. Ta elas koos oma külamuusikust mehega naabertalus, kuid käis ka ema abistamas. Leida oli praktiline ja asjalik. Nooremad, teismeeas neiud olid selgelt boheemlusele kalduvad, nad tahtsid vabal ajal rohkem lugeda ja joonistada. Heidi ja Lydia oleksid võinud kunstikooli minna, nii andekad olid nad oma joonistustega, kuid ema ütles, et kõigepealt peab iga laps jõudumööda talus töötama. Kaksikud Aino ja Vaike käisid näiteks koolivaheajal lehmadega karjas – tavaliselt see päris meeldis neile, nad mõtlesid igasuguseid laule välja ja laulsid karjamaal nii kõvasti, kui tahtsid. Leida meheõel Lydia Palmil oli kodus klaver ja neile meeldis kuulata, kui seda mängiti. Kaksikud olid kindlad, et nad ei jää iialgi maale elama, vaid kui saavad suureks, siis lähevad linna muusikakooli ja õpivad lauljaks. Kui sünnipäevatort oli söödud, mängiti ringmängu. Leida mees Oskar tõi lõõtsa ja mängis Poola helilooja Oginski «Poloneesi». See viis tegi tüdrukud alati kurvaks ja nad hakkasid rääkima oma isast.