Ultramees Rait Ratasepp

Ultramees Rait Ratasepp – igiliikur inimnahas

Üleilmset fenomeni avav motiveeriv ja energiatsüstiv Aigi Viira kirjutatud ja Heliose kirjastatud raamat kirjeldab ultrasportlase Rait Ratassepa kujunemislugu ja täielikku pühendumust. Aga pakub ka näpunäiteid, millest eeskuju võtta, mida tähele panna, et sellise võimekuseni jõuda ja kuidas vigadest õppida. Juttu tuleb treeningutest, toitumisest ja vaimsest ettevalmistusest. Raidu jaoks pole enam ammu küsimus keha füüsilistes piirides, vaid selles, kuidas järgmine hull eesmärk endale peas „maha müüa“. Kuidas olla tõeline igiliikur inimnahas.

Aigi Viira

Autor

Periood

kajastust

Projekti ülevaade

Monika Kuzmina

Monika Kuzmina

Vastutaja

Kui areng tuleb, peaks olema see hüpe, et saad aru: kõik on õigesti.

Katkend raamatust

Põhiküsimused: milleks ja kuidas

Kust tuleb motivatsioon endast jooksu- või rattarajal viimast võtta? Miks seda lõputuna näivat eneseületust üldse vaja on? Kas iha konkurentidest jagu saada ja võita võiks olla oluline tõuge? Või hoopis tõik, et ultratriatleete, kes karme distantse läbivad, polegi pelgalt kolm-neli?

„Kui alustad, siis on hea, kui näed kellegi teise tegemisi,” kõneleb Rait. „Mulle hullult meeldib teada, et keegi teine on midagi samasugust teinud, ja mida rohkem neid inimesi on, seda selgemalt mõistad, et see on igaühele kättesaadav. Kahekordse ultratriatloni on enam kui kolmekümne aastaga läbi teinud tõenäoliselt tuhatkond inimest. Selline hulk näitab, et tegu pole kaasasündinud andega, vaid iga inimene võib õigete ettevalmistuse korral selle läbi teha. Miks mulle meeldib praegu kõige kiiremaid aegu taga ajada? See on soov teha seda, mida keegi ei ole seni veel teinud.”

Aastal 2017 nägi Rait kõrvalt, kuidas poolakas just tema ees maailmarekordiga lõpetas. Toona mõistis Rait selgelt, mida tema ise peaks tegema, et äsja saavutatud ajast kiirem olla. Kaks aastat hiljem tegi ta oma plaani teoks. „Sa oled näinud, järelikult tead, et ka sina suudad seda teha,” kinnitab Rait, et psüühikat on võimalik mõjutada. „Olen oma esinemistel rääkinud inglasest Roger Bannisterist. 1950.-1960. aastatel oldi kindlad, et inimene ei ole võimeline jooksma ühte miili – 1,6 kilomeetrit – alla nelja minuti. Seda arvasid nii teadlased kui ka asjatundjad. Alati, kui keegi miilijooksu üritas, kulus aega üle nelja minuti. Aastal 1954 alistas Bannister selle piiri. Kuu aega hiljem jooksid tema ja veel üks võistleja uuesti miili alla nelja minutiga. Tänapäevaks on ühte miili alla nelja minuti jooksnud enam kui 2000 inimest.”

Muuseas, jooksja ja neuroloog Roger Bannister sai toona ühe miili jooksus aja 3.59,04. Napilt alla nelja minuti, aga siiski. „Bannister on peetud heaks näiteks selle kohta, kui oluline on näha, et keegi on distantsi enneolematu ajaga läbi teinud,” ütleb Rait. „Tema aeg veenis sama spordialaga tegelejaid, et nemadki võivad sellise tulemuseni jõuda. Kui üks ajapiiri alistab, on tõenäosus, et väga kiiresti tuleb järgmine, kes sama suudab, väga suur. Tänapäeval on sama teema maratoni puhul, kus oli alles hiljuti küsimuseks, millal alistatakse kahe tunni piir. Eelmisel aastal kutsus Nike kokku maailma parimad jooksjad ja pani nad staadionile jooksma, ideaaltingimustes. Ajaks tuli kaks tundi ja 25 sekundit. See näitab, et peagi jookseb keegi ka võistlusel maratoni alla kahe tunni. Kui see ükskord juhtub, hakkab alla kahe tunni jooksjaid õige kiiresti juurde tulema.

Aeg ongi jooksu puhul see maagia, mis kõiki köidab.“ Nüüdseks on seegi kangelastegu tehtud: inimvõimete piire testinud Keenia jooksja Eliud Kipchoge alistas esimese inimesena maratonis maagilise kahe tunni piiri, läbides 2019 oktoobris Austrias Viinis toimunud jõuproovil 42 kilomeetrit ajaga 1.59.40.

Raidu mõtted käivad samuti ajapiiride murdmise ümber. „Eks peadki lähtuma endast, sest see on kihvt, kui ennast ületad või teed kõik selleks, et oleksid järgmisel korral kiirem. See on puhas emotsiooniküsimus. Kui inimene järjest treenib, et oma aega parandada, ja see annab tulemust, on emotsioon hea ja suhtumine muutub. Kui tuled ultratriatlonile eesmärgiga see üksnes läbi teha, pole sul mänguruumi ja kui väga raskeks läheb, tekivad küsimused: miks ma seda teen, mida see mulle annab? Teha läbi viis või kümme ultratriatloni, ilma et aeg paremaks läheks – see on üks põhjus, miks paljud katkestavad ja oma plaanidest loobuvad. Mis oleks motivatsioon, mis peaks ta järgmisele võistlusele tooma? Seda ei olegi!”

Võistlustega ei tasu ülearu hoogu minna, hoiatab Rait. „Ka see võib olla loobumise põhjus. Inimene avastab ultra, teeb natukene aega, siis läheb ahneks ja võtab liiga palju võistlusi ette – ja siis kaob üldse ära. Ta ei tule enam tagasi, sest isu saab täis. Kui oled kahe-kolme aastaga kõik endast andnud, oled alale valesti lähenenud ja sul pole enam seda, mis su ikka ja jälle tagasi tooks.”

Kajastused

KÜSI PAKKUMIST