MEIE Kareni lugu …

Profifotograaf Karen Härms on pildistanud maailmakuulsaid esinejaid ja mainekaid üritusi, seigelnud nii Ecuadori džunglis kui vallutanud Kilimanjaro tipu – kõik need kogemused ja seiklused on talle õpetanud, et unistada tuleb suurelt.

Fotograaf Karen Härms on meie kangelaste meediaagentuuri põhipartner Eesti parimate ekspertide ja heade klientide pildistamisel. Meie hinnangul on tegu ühe parima fotograafiga, kes oskab meie kangelasi ja häid inimesi pildistada tipptasemel. Ja mitte ainult! Ta toob meie kangelastest välja parima.

Paljud meie kliendid peavad just Kareni tehtud fotosid oma elu parimateks. Lisaks on Kareniga fotopäevad lihtsalt ägedad, nii et fotolavastuspäevadelt lahkuvad kõik mõnusate emotsioonidega!

Kareni lugu saab alguse eksootilises Malaisias… Hariduselt keskkonnatehnikainsener, projekteerib ta ventilatsiooni- ja küttesüsteeme ning on tookordse abikaasa töökohustuste tõttu kolinud perega Malaisiasse. Saatuslik äratundmine saabub koos külla tulnud sõpradega, kellest ühel on kaasas peegelkaamera – 12 aastat tagasi telefonid veel nii häid pilte ei tee – ja Karen vaimustub sõbra tehtud piltidest – milline joonis ja teravus ning kvaliteet! „Mul tekkis lausa kinnisidee, et vajan ka sellist kaamerat, et saaksin samuti nii ilusaid pilte teha. Lõpuks sain endale sünnipäevaks peegelkaamera ja siis pildistasin kõike alates liblikatest ja rohutirtsudest ning lõpetades tookord põhimodelliks olnud enda lapsega,“ meenutab naine ajakirjale Buduaar antud eksklusiivintervjuus.

Tagasi Eestis, oli Karenil kindel plaan fotograafia selgeks saada. „Tahtsin õppida oma ala professionaalidelt ja läksingi Eestifoto algajate kursusele. Sain kohe aru, et see ongi n-ö minu teema ja tahangi just fotograafiaga tegeleda.“ Asjad liikusid kiiresti – üsna pea tekkis piisav enesekindlus ja soov avada fotostuudio. Fotokoolitusel viis elu ta kokku teise fotograafi Kersti Niglasega, kellega täna ollakse head sõbrannad ja jätkuvalt ka tihti koostööpartnerid. „Läksin Kersti juurde, et kuule, teeme fotostuudio! Ta oli nõus ja nii see kõik algas,“ muigab naine. Koos pidasid naised Tallinnas fotostuudiot ligikaudu seitse aastat. Tänaseks, kui mõlemad suure osa ajast välismaal pildistamas käivad, ei ole paikne stuudio enam aktuaalne.

Hawaii ootab

Kareni kohta võib öelda, et ta on kogenud destination photographer ehk käinud üle maailma erinevates ja kohati ka väga eksootilistes paikades inimesi ja üritusi kaadrisse püüdmas. Tema seikluste algusesse piilumisega jõuame tagasi Malaisiasse, aega, kui naine veel fotograafiaga ei tegelenud. „Olin siis veel keskkonnatehnikainsener ja sain eestlaste kokkutulekul juhuslikult tuttavaks Kristiina ja Visheniga, kes on Mindvalley loojad. Saime Kristiinaga headeks sõpradeks ja kui ma tagasi Eestis olin ja oma tehtud fotosid jagama hakkasid, jäin neile silma. Ühel õhtusöögil küsiski Vishen, et kuule, sa ju pildistad?! Meil tuleb Hawaiil üks äge üritus A-Fest – kas sa tahaksid pildistama tulla? Muidugi ma tahtsin!“

Selleks ajaks oli ta pildistamisega tegelenud umbes aasta ja Hawaii oli tema esimene fotograafitöö sihtkoht väljaspool Eestit. Tänu Mindvalley ürituselt saadud kontaktidele, tuli ägedaid kliente aina juurde. „Juhuslikult tehti Mehhikos toimunud A-Festil abieluettepanek, mida ma jäädvustasin ja tulevane pruutpaar oli nii vaimustuses, et kutsus mu oma pulmafotograafiks Austinisse Texases. Mulle tundub, et kui teed oma asja kire ja pühendumusega, siis seda märgatakse ning soovitaksegi ka enda sündmusele kutsuda just sellised fotograafid ning nii see lumepall veerema läkski.“

Tagasi vaadates hüppas Karen tookord Hawaile lennates täielikult tundmatusse vette – ta ei osanud aimatagi, mis sorti üritus teda ees ootab ja veelgi enam, Eestist läks ta sinna ihuüksinda. Aga suurepärane algus oli tehtud, sest teda kutsuti muudkui tagasi. Tänaseks on Karenist, Kerstist, Paulius Staniunasest (Leedust pärit fotograaf) ning Mardo Männimägist kujunenud n-ö A-Festide fototiim, kellega ka teisi Mindvalley üritusi pildistamas käiakse. „Meil on väga äge tiim ja koos on ikka hoopis teine tunne pildistama minna – on kindel, et toetame üksteist ja teame, et fotode komplekt tuleb kokku väga hea,“ vihjab Karen, kuidas suurüritustel on tähtis just hea tiimi olemasolu.

Vaated Kilimanjaro tipust

Kuigi Karen on pildistanud erinevates eksootilistes sihtkohtades, peab ta üheks erilisemaks kogemuseks Kilimanjaro ekspeditsiooni Tansaanias, kuhu teda ja Kerstit kutsus pildistama tuntud koolitaja Eric Edmeades. „See on üks raskemaid asju, mis ma enda elus teinud olen,“ alustab naine, „õnneks oli meil kokkulepe, et viimasel ehk tipu vallutamise päeval ei juhtu midagi, kui me ühtegi pilti ei tee. See tähendab, et tegelikult ei ole võimalik ette ennustada, kuidas kõrgus mõjub ja kas kaamerat üldse jõuab kätte võtta. Aga mul see siiski õnnestus ja käisin ka täitsa Uhuru tipus ära! See oli üliäge kogemus ja olen enda üle väga uhke,“ meenutab ta üht suurimat seiklust.

Kusjuures võiks ju arvata, et sellisele retkele eelneb põhjalik ettevalmistus, aga Karen ja Kersti said kutse kõigest kaks nädalat enne sündmuse toimumist. „Meil ei olnud mingisugust ettevalmistust,“ muigab naine, „aga ma arvan, et meie edu võti Kerstiga ongi julgus öelda jah. Küll siis jõuame ka mõelda, kuidas midagi teostada. Tagantjärele vaadates oli see üks hullumeelsemaid otsuseid, sest põhjuseid, miks mitte minna, oleks leidnud oluliselt rohkem, ent samas oli see ka kindlasti üks parimaid otsuseid, mille teha saime.“

Ma arvan, et edu võti on julgus öelda „jah“!

Kui palun Karenil veel suuri seiklusi meenutada, loetleb ta ägedatest sihtriikidest näiteks nii Mehhikot, Jamaicat kui Balit, aga peatub reisil Ecuadori džunglisse. „Kuna Kristiina (Mindvalley üks asutajatest – toim) käib seal aeg-ajalt ühte hõimu külastamas, tekkiski meil mõte sinna ka koos minna. Seiklesime sügavale džunglisse, täiesti ajas tagasi, kus kohalikud elasid sisuliselt varikatuste all ja lapsed jooksid paljalt ringi. Ja see nende omapärane jook chicha, mida kohalikud naised sisuliselt enda süljest tegid! Meile küll pakuti seda ka maitsmiseks ja ma üritasin end veenda, et tegemist on ju ainulaadse võimalusega, aga no ma ei suutnud,“ naerab Karen.

Taoliste seikluste puhul on suurimaks väljakutseks sisuliselt lageda taeva all magamine, mis võib olla ühtpidi hirmutav, aga samas ka meeletult kaunis. Sealsamas Ecuadoril lahutas Karenit ümbritsevast džunglist öösel vaid sääsevõrk ning okstest katus. „Meile öeldi, et enne kui hommikul saapad jalga panete, raputage need tühjaks, sest sealt võib mida iganes välja tulla… tarantlitest ja madudest rääkimata. Ütleme nii, et ma ei maganud esimesel ööl üldse,“ muigab ta. Ent näiteks koos koolitaja Eric Edmeadesiga Aafrikas Bushmeni hõimu külastades ja magamiskotiga lageda taeva all ööbides, on Karenil eredalt meeles sealne tähistaevas, mille sarnast ei ole fotograaf mitte kusagil mujal näinud.

Meile öeldi, et enne kui hommikul saapad jalga panete, raputage need tühjaks, sest sealt võib mida iganes välja tulla.

Ekstreemsed ja ägedad kogemused on Karenit õpetanud veelgi rohkem hindama meie igapäevaseid mugavusi. Sisimas soovib naine, et ka tema lastel avaneks võimalus teistmoodi eluviisi kõrvalt näha – ikka selleks, et argimugavust rohkem tähele panna. Viibides töö tõttu palju enesearenguvaldkonna liidrite kõrval, usub Karen, et on inimesena saanud juurde kõvasti julgust ja innustust. „Arvan, et olen õppinud suuremalt unistama ja aru saanud, et tegelikult on kogu maailm avatud. Enam ei ole tunnet, et mis nüüd mina siit väikesest Eestist teen või lähen. Tean, et võimalusi tasub kasutada,“ jagab ta innustavat mõtteviisi.

Olen õppinud suuremalt unistama ja aru saanud, et tegelikult on kogu maailm avatud.

Hea pildi saladused

Enda loomingu puhul teeb Kareni kõige õnnelikumaks teadmine, et tema tehtud pildid lähevad inimestele korda. Ta toob välja näited, kuidas tuntud autor Esther Perel kasutas tema tehtud fotot enda profiilipildina ja raamatu „The State of Affairs“ tagakaanel, kus on ka autorina ära märgitud. Samuti on Kareni fotosid kasutanud enda turundusmaterjalides ja profiilipiltidena näiteks sellised autorid, nagu Lisa Nichols ja Neale Donald Walsch. „See teeb südame nii soojaks, kui inimene kasutab minu tehtud pilti enda esindamiseks. Järelikult olen midagi õigesti teinud.“

Üritusi jäädvustades peab Karen oma edu saladuseks korraldustiimi liikmete kohtlemist staaridega võrdselt. „Mulle tundub, et turul on kindlasti puudus headest ürituste fotograafidest, sest väga tihti keskendutakse vaid staaresinejate pildistamisele, aga unustatakse ära korraldustiim. Tegelikult väärib ka tiim endast häid pilte sellel ägedal üritusel, mille nemad on ellu kutsunud,“ jagab ta oma kogemust, mis on teda ja Kerstit tihtipeale teistest fotograafidest eristanud.

Meie fotopäevade kangelased